8. nädal

Suures pildis oli see nädal väga positiivne, aga siiski oli ka halbu uudiseid. Ma alustan halvematega, sest nendega alustasin ka oma nädalat.
Nimelt, eelmine laupäev pidi mul algama siis see keelekursus. Vot kui tore! Mina olin jälle nii vaimustuses ja ema ning isa viisid mu hommikul sinna kohale. Klassis ootas mind vanem meesterahvas ja me alustasime siis tunniga. Alguses rääkis ta ainult türgi keeles, ma mõtlesin, et see mingi alguse värk ja pärast tõlgib ka. Aga vot seda tõlget ei tulnudki, sest see onu lihtsalt ei osanudki inglise keelt! Ta oskas mõningaid sõnu inglise keeles, aga lauset ta kokku panna ei osanud. Tal oli raskusi, et sõna "arvuti" inglise keeles siis "computer" tahvlile kirjutada. Temamoodi siis cumputer. Aga peale türgi keele oskas see onu veel prantsuse keelt ja vene keelt. Vahepeal rääkis nendes keeltes ka.
Aga minu jaoks polnud see üldse lõbus või naljakas. Ma hoidsin ennast väga kõvasti tagasi, et ma nutma ei hakkaks. See oli lihtsalt õudne. Mul on kõik need jamad, mis ma eelmises postituses kirjutasin ja nüüd veel see keelekursuse asi otsa. Ma nii väga tahtsin nutta!
Hiljem kui vanemad järgi tulid, siis autos sain oma nutud nutetud. Rääkisin vanematele ka kogu loo ära ja sellele järgnes kuri kõne YFU Türgile. Aga lõpuks otsustasime kõik koos, et keelekursus jääb minule ära. Ma väga sooviksin sellest osa võtta, aga ilmselgelt pole Antalyas peale minu kedagi, kes sooviks türgi keelt läbi inglise keele õppida... Vanemad ostsid mulle väga hea raamatu koos kahe cd-ga. Ma saan üksi paremini hakkama!
Pühapäeval oli mul täielik iseenda päev. Igal pereliikmel peale minu oli midagi teha. Ma leidsin ka siis tegevust ja šoppasin üksinda terve päeva. Sõpru pole mul ju ikka veel...
Esmaspäeva varahommikul kell 7.00 startis minu ja Pelini lennuk Istanbuli poole. See oli siis isa kingitus meile, et saame natuke puhata ja elust rõõmu tunda.
Esmaspäeval veetsime suure osa ajast vanima õe Buketi juures. Meil oli palju millest rääkida, pole ju ammu näinud ja ma üldse siin Türgis saan nii vähe rääkida, et ma kasutan iga võimalust. Aga õhtupoole läksime ühte kaubanduskeskusesse tuubitama. Sa ei lugenud valesti :) Kaubanduskeskuses oli siis mingi selline osa, kus oli väga külm ja seal oli päris lumi ja jää. Laenutusest saime riided ja kiivrid ning siis said radadele tuubitama minna :) Albumis on ka pilte sellest :) Seal olime kolmekesi: mina, Pelin ja Elcin - vahepealne õde. Buket on 7. kuud lapseootel, seega tema tuubitama ei tulnud.
Teisel päeval saime kodust alles kella kolme ajal välja, istusime seal niisama. Aga hiljem külastasime ühte muuseumit, käisime türgi magustoitu söömas ja niisama linnapeal. Kes Istanbuli rohkem teab, siis võin öelda, et käisime Taksimis :) See on siis eesti mõistes nagu vanalinn - palju poode ja restorane. Seal jalutasime niisama ringi.
Istanbul on mega suur ja igale poole liikumiseks kulub ligikaudu 2 tundi. Õhtul kui tahtsime õe Buketi juurde taaskord magama minna, eksisime ära. Asi lõppes siis sellega, et võtsime lihtsalt takso ja maksime end vaeseks :)
Kolmas ja viimane päev oli samuti tore. Hommikul käisime ühes teises muuseumis, need muuseumid olid tegelt rohkem näitused, neid oli Pelinil kooli jaoks vaja. Siis istusime 3 tundi kuskil kohvikus ja lihtsalt rääkisime elust, seejärel sõitsime paadiga euroopa poole pealt aasia poole peale, sõime rämpstoitu, sõime õhtusööki, sõime kooki. Pärast olin ma nii täis, et süda oli paha. Aga õhtul kell 21.45 oli meil Peliniga aeg taaskord lennuki peale astuda ja Antalya poole tagasi sõita. Ma ei tahnud üldse, mulle nii meeldis Istanbulis. Antalyas ei ole mul kellegagi suhelda, aga Istanbulis rääkis tänaval iga teine inimene inglise keelt... Lisaks olid mul õed seal, kellega sain kõiki muresid jagada...
Aga polnud muud teha, koolis peab ka käima.
Neljapäeval ja täna käisin siis koolis. Üsna tavalised koolipäevad. Midagi uut ei olnud. Aga koju jõudes rääkisin emaga. Ta ütles, et helistas YFU-sse ja sellega ikka jamad. YFU Türgi siis küsis, et mis on meie probleem. Nele ei ole ainuke õpilane ilma kindlustuse ja elamisloata, teised õpilased on ka ilma nendeta, aga nemad ei vingu nii palju. Nad väitsid, et me paisutame probleeme üle.
Mina siiski nii ei väidaks. See on suur probleem kui mul ei ole kindlustust ja elamisluba, eriti kui YFU on kõige selle eest suure raha saanud. Nemad muidugi süüdistasid ka YFU Eestit, et sealt ei tule vastust jne jne. Aga mind see ei huvita, kes see paha on. Makstud on mõlemale, aga vastu pole ma saanud väga midagi. YFU Türgi ju peaks teadma, kui toimuvad seadusemuudatused, eriti elamislubadega seoses. See on nende asi seda teada, sest neil on kohustus 20midagi õpilast välismaalt vastu võtta. Nad ei saa nüüd öelda, et ei ole nende süü. Ma nüüd küll ei arva, et ma peaks tagasi tõmbama ja olema õnnelik, et ma siin nii elan.
Homme nüüd tuleb mu hädine tugiisik meile külla, mis siis, et ta pole mulle kuu aega midagi kirjutanud ega pole suhelnud. Tuleb nüüd vaatama, kuidas mul läheb. No tere tore tugiisik küll. Tugiisiku kohustus on pidevlat suhelda ja olemas olla õpilase jaoks. Ma pole oma kuu aega saadetud emailile ikka veel vastust saanud!
Mina ei tea, kas ja kelle peale kuri olla, aga ma olen kuri. Mulle teeb see kõige rohkem haiget, et YFU nüüd väidab, et minaja mu host pere pingutame üle. Võib-olla nendel teistel õpilastel ei ole vanemaid, kes nende eest seisaksid ja ise ei julge seda asja ajada. Mina ju ei tea nii täpselt.
Aga Istanbuli reisi toredus, mis alguses selle vahetusaasta natuke paremaks maalis, on nüüd heaga läinud. Mul pole aimugi, mida ma selle tugiisikuga homme räägin.

Ootan tagasisidet ! :)
Ärge pilte unustage vaadata :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!