Kätte on jõudnud minu masenduse tipphetked. Võib-olla ma peaksin siin blogis ainult keskenduma kõigele heale, siis ma siiski arvan, et kogu aeg ei saa ka kõik lilleline olla. Alustan siis eelmise nädalavahetusega. Laupäeva hommikul pidi mul hakkama keelekursus. Ärkasime perega kõik vara üles ja sõidsime teise linna otsa, kus see keelekursus siis hakkama pidi. Vanemad küsisid mitu korda, et kas ma olen elevil. No muidugi olen ma elevil. Hommikul sättisin pool elu ennast peegli ees, et ikka võimalikele uutele sõpradele hea mulje jätta. No ma tunnen tõesti nendest puudust.
Kohale jõudes tuli aga välja, et kursus on edasi lükatud. Mina sain sellest muidugi hiljem teada, sest emal oli tegemist sealsete töötajate peale karjumisega. Sealt aga öeldi, et YFU-le helistati kolmapäeval, et nad ei tea, miks meile ei helistatud... Ema oli ikka mega kuri. Ta siis proovis mitu korda YFU Türgi kontorisse helistada. Keegi ei vastanud, siis helistas ema hädaolukordadeks antud numbrile, mis pidi vastama kogu aeg. Kontor ju tegelikult töötab nädala sees kell 8.00-17.00. Aga ka sellele numbrile ei vastanud keegi. Ema oli püha viha täis ja isa oli mega kurb.
Nad ju teadsin kui väga ma seda kursust ootasin ja nad teavad ka, et mul ei ole sõpru. Aga nende saamiseks Türgis, pean Türgi keelt rääkima ju!
Kirjutasime koolituskeskuses siis minu andmed kõik üles ja nad pidid teada andma, kui neil miskit selgub. Tegelikult on selle kursusega juba väga kiire. See kestab 8 nädalat ja kui see oleks eelmine nädalavahetus alanud, oleks see alles detsembri esimesel nädalavahetusel lõppenud, aga kui seda veel edasi lükatakse, siis ei ole mu keele kursus keskaastaseminariks ka läbi.
See oli nagu elu mase, kõik olime kurvad ja vihased. Ema viis mind siis enda sõbrannadega kohvikusse sööma. Mul polnud muud väga midagi tehagi. Aga kaua me seal seda hommikusööki ikka sööme. Tulime kuskil ühe ajal koju. Pelin jõudis ka kuskil siis. Kodus oli mul kõige toredam laupäev üldse, Ma istusin terve päeva. Isa pani isegi kinosüsteemi meile koju ülesse, aga ma olen viimasel ajal nii palju filme vaadanud, et enam ei jaksa. Selline oli mu laupäev, istusin kodus!
Pühapäev oli üsna kirju. Pelini kursus hakkas alles kell 13.30. Seega läksime hommikul 10 ajal kahekesi linnapeale šoppama, et midagigi koos teha. Ostsin endale üsna palju hilpe, siin on Eestiga võrreldes ikka niii niiii odav. T-särgi saan mingi 3-4 euroga :)
Peale šoppamist läksime kohvikusse istuma, et lõunat süüa. Ma sõin pastat ja ta mingit kebabi moodi asja. Peale söömist pidigi ta juba ära minema ja ma sain emaga kokku. Emaga läksime ühte raamatupoodi, et mulle Türgi keele õpik osta. Mu vanemad on väga toetavad ja nad tahavad, et ma ennast siin hästi tunneksin.
Poes hakkas mul kõht valutama ja mitte vähe. Alguses lootsin, et läheb üle, aga siis tundsin, kuidas üle keha higistama hakkan. Kui seal poes lõpetasime ütlesin emale, et ma tahan tualetti minna. Olime juba sinna poole teel, aga ta märkas teepeal ühte teist raamatupoodi, kust mulle matemaatika testiraamatu osta saab. Mul oli nii paha olla, et ma ei öelnud ka midagi. Ema ei olnud mulle kordagi otsa vaadanud, sest ta kõndis mu kõrval. Poes kui raamatu ära ostsime vaatas ta mulle otsa, ta vist ootas tänusõnu, aga mul oli nii paha olla. Siis ma ei jaksanud enam silmi lahtigi hoida ja kui ta mind vaatas, sai ta aru, et midagi on ikka väga valesti. Ta võttis mul käest kõik kotid ja pakkus, et istume, aga mul oli nii paha. Mul pole kunagi sellist asja olnud, ma isegi ei teadnud, mis see on. Siis hakkas ema küsima, kohviku kohta, kus söömas käisime ja siis mõtlesime välja, et see toit seal oli halb ehk sain siis toidumürgituse. Õnneks see läks üsna kohe üle kui kõik selle toidu välja sain. Tegelt mul polnud väga muud võimalustki, sest ema pidi Pelini lisakoolituse koosolekule minema ja mina siis ka kaasa. Ema kogu aeg kartis, et viskan pildi taskusse, ma kartsin ise ka seda sama. Aga mul oli hirm nii suur kõige selle paberimajanduse pärast, mis siis kindlustusega tuleks, et ma lihtsalt ei lubanud endal kokku kukkuda. Aga õnneks lõppes kõik korralikult. Jõudsime õigeks ajaks ka koosolekule. Ma olin seal üsna zombi, kõht oli ikka vahepeal krampis, aga mitte enam nii hullusti. Seal koosolekul tundsin lõpuks kui räsitud ma kõigest sellest olen ja lasin lihtsalt silma looja.
Ülejäänud päeva passisin niisama kodus, siis polnud mul tahtmistki midagi teha....
Aga öösel vastu esmaspäeva kõndisin unes mööda maja ringi. Tegelikult ma nagu mäletan kõike, mis ma tegin, aga mul pole aimugi, miks ma nii tegin. Magasin siis enda toas voodis, tõusin voodist püsti, nägin, et Pelin magab ja suurestoas on vanemad üleval. Kõndisin siis suurde tuppa, kell oli kuskil 12 öösel, ja ütlesin, et mul ei ole und. Tegelikult ma enda toas juba ammu magasin. Vanemad ütlesid, et tule istu siis siia. Istusin diivani peale ja siis hakkasin mõtlema, mida kuradit ma siin teen, ma olen nii väsinud, tahaks magama minna. Nii imelik oleks kohe magama minna, ma istun ikka veel siin. Aga üsna kohe tõusis isa püsti ja läks magama. Ma ei teagi, kas minu pärast, aga peale isa lahkumist pani ema mulle diivanile padja ja ütles, et viska pikali. Tegin seda hea meelega. Siis tõi ta veel minu toast teki ja mu kaisuka. Jäingi seal magama, hommikul ärkasin ka seal. Aga see on nii imelik, ma ei kujuta ette ka, miks ma sinna tuppa üldse marssisin.
Esmaspäeval sai ema lõpuks YFU Türgi kontori kätte. Helistas neile ja riidles palju, sest tegelikult oli ka muid probleeme. Kontorist öeldi, et keelekursuselt pole mitte keegi neile helistanud ja kui uuel nädalavahetusel kursus ei hakka siis vahetame koolituskeskust. Teine mure oli mu tugiisik. Ta vastab mu kirjadele kuskil 3 päeva kuni nädala tagant. Tegelt ta ei vastagi, ta lihtsalt küsib uusi küsimusi, et ona tšek-listis linnukesed taha teha. Kui ma midagi vastu küsin, siis neile küsimustele vastust ei tulegi. Ema siis ütles YFU-le, et meie aitame Nelet kõigega, aga kui tal meiega probleem tekib, kuhu ta siis läheb? Selle peale oli mökk-mökk. Hiljem mu kontaktisik helistas ka emale ja vabandas, et ta lõpetab see aasta 12. klassi ja tal on seepärast väga kiire. Ta lubas mulle kirjutada ja peagi meile külla tulla. Tegelt peaks kontaktisik esimese kuu jooksul külastama, ma olen siin pea 2 kuud juba olnud. Aga nüüd kui on kena 5 päeva möödas sellest, ei ole mul ikka meili peal ühtegi kirja temalt. Tore küll, viimane suhtlus temaga toimus kuskil 3 nädalat tagasi....
Aga siis küsis ema ka mu elamisloa kohta, mida mul ikka veel ei ole. See peab esimese 30 päeva jooksul tehtud olema. Siis tuli YFU-lt kena vastus, et nüüd on selline värk, et see saksamaa kindlustus, mis mul on, enam ei sobi. Türgis on kõik valitsused ja asjad ära vahetatud. Suurpuhastus on tehtud ka migratsiooniametis, seal kõik uued pead ja nüüd kõik uued seadused. Kui ma nüüd tahan elamisluba, siis ma pean saksamaaga kindlustuse ära katkestama, sealt kantakse mu toetajate antud raha mu eesti emale. Siis otsitakse Türgist uus kindlustus ja siis ma saan seda toetajate raha selle lepingu sõlmimisel kasutada. See uus kindlustus lihtsalt peab olema sama hinna ja kvaliteedi suhtega. Mina ei ole nõus küll enam midagi juurde maksma. Kurat viis ja pool tuhat on juba makstud ju! Selle jamaga hakkasin mõtlema, kas mul siis praegu on üldse kindlustus, kui see saksa kindlustus siin ei kehti. Mis siis saab kui midagi juhtub? Kas ma pean ikka oma eelmise kindlustuse numbrit näitama? Mul pole aimugi kuidas hädaolukorras käituda...
Aga kõik see kindlustuse jama langetas mu sügavasse masendusse. Kui ma enne ootasin, et elamisloa tehtud saaks, et siis saan endale lõpuks isikukoodi. Nüüd on mingi kindlustuse jama veel enne....
To do list:
Kindlustus Saksamaaga
Kindlustus Türgiga
Elamisluba (ISIKUKOOOOOOD!!! JUHUU)
Kooli registreerimine
Huviringi leidmine
Telefoni registreerimine
Emale lastetoetuse paberi vormistamine
Bussikaardi tegemine.
Aga kõik need asjad nüüd ootavad oma järge. Praegu ei olegi mul muud teha kui passida ja oodata.... Seoses selle kooli registreerimisega veel. Nüüd tuli välja, et ma olin oma kooli külalisõpilaseks registreeritud vaid kuuks ajaks. Aga see aeg on nüüd ümber. Koolis tekkis jama sellega ja ema käis kohal. Natuke sai seda veel pikendada, aga YFU-st öeldi, et kui novembri lõpuks pole see jama läbi, to-do listi kohaselt peavad tehtud olema kindlustused, elamisluba, kooli registreerimine, siis mind pannakse kuskile erikooli. Ma ei tea täpselt, mis see tähendab, aga kõik senised tekkinud sõbrad on minevik. vahva!!! Kuu aja kohta on see üsna palju asjaajamist kolme riigi vahel...
Nii nii, kas mul on veel probleeme.... Hakkab vist vaikselt kõik saama...
Aa, üks veel. Nädala lõpu poole sain teada, et keelekursus ikka toimub, aga ma olen ainuke osaleja... Ehk siis mulle eralsi kursus. Niipalju siis sõprade leidmisest..... Aga naljakas on veel see, et kui enne pidi mu keelekursus olema laupäeviti ja pühapäeviti kella 10.00st kuni 13.00ni, siis nüüd on see kursus ainult pühapäeviti ja kella 11.00st kuni 13.00ni. Aga kursus plekib ikka kolm sotti! Enne oli nädalas 6 tundi õpet ja nüüd on sellest 2 tundi saanud... Normaalne!
Aga kui nüüd natuke minu probleemidest kõrvale vaadata, siis sain teada, et vahepeal läks üks Saksamaa õpilane juba koju tagasi. Tuli välja, et ta igatses oma tüdruksõpra nii väga, et ei pidanud enam vastu. YFU Türgi ja kõik teisedki, kaasa arvatud minu siinne pere naersid ta välja. Aga mina küll ei naeraks selle üle. Kui ta jättis pooleli, siis see järelikult pidi nii minema. Tegelikult ju keegi meist ei tea, äkki nad siiski on nüüd elu lõpuni õnnelikult koos, aga me kõik naersime selle kuti välja. Ma tean, et ma kõlan natuke naiivselt, aga alles lugesin ühte artiklit, tüdrukust, kelle õpetajad koolis soovitasid strippariks minna, aga näe, nüüd on naisest miljonär saanud. (http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eesti-koolis-istuma-jaetud-tudrukust-sai-austraalias-miljonar?id=69984843 )
Tegelikult käisin ma sellel nädalal ka koolis :) Seal läheb asi iga päevaga natuke paremaks. See tegelikult oleneb mu tujust ka. Mõni päev kui mul on halb tuju, siis hoiavad teised ka minust kaarega eemale, aga teine päev on jälle väga väga hea olla. Sellel nädalal oli koolis ka see muusika tund, kus ma pidin siis klaverit mängima. Noo see oli elu mark lihtsalt! Klaveri asemel oli mul süntesaator ja need kaks on ikka väga erinevad asjad. Sama erinevad kui on tavaline kitarr ja basskitarr! Süntesaator mängib ju kõiki helisid sama kõvasti, klaver tunnetab ära, kui kõva heli peab tulema. Klaveril on pedaalid, millega saab heli pikendada, süntesaatoril pole midagi. Lisaks selles süntekal veel 2 klahvi ei töötanud ka. No normaalne! Väga ilusti tuli mul kõik välja :):):)
Nädala lõpupoole algas ka siin lõpuks vist talv. Aga vihma sajab päeval ja öösel, kogu aeg!!! Siin ju terve talve jooksul lund ei tulegi, aga see-eest on tuult ja vihma ikka väga palju. Ma usun, et see on londoniga väga võrreldav. Aga neljapäeval ja reedel läksin mina siis hommikul rõõmsalt kooli poole, aga kooli jõudes olin läbimärg, pealaest jalatallani. Need tallad veel eriti, sest jalas olid ju tavalised riidest ketsid :) Aga kui siin ikka sajab siis nagu oavarrest. Neljapäeval hakkas poole tee peal sadama. Jooksin kohviksse varju. Aga reedel olin kuskil 500 meetri kaugusel koolist ja siis hakkas sadama. Vihm oli nii tugev, et ma kooli enam ei näinud. Aga terve päeva oli koolis hea märg olla. Aknad ka kõik ju klassides lahti ja siis tuul käib muudkui läbi ja nii hea on olla :) Eriti hea ju sellepärast, et mul kindlustusega praegu jamad :) Elu on ilus!
Aga tegelikult ma väga armastan oma siinseid vanemaid, sest nad on väga väga mures minu heaolu pärast. Peale seda kindlustuse jama olid mu vanemad veel rohkem mures ja siis otsustas isa mulle kingituse teha. Nimelt, esmaspäeva varahommikul lähen ma oma hostõe Peliniga lennukiga Istanbuli. Seal ootab meid meie vanem õde ja siis veedame kolm toredat päeva Istanbuli avastades. Sellega seoses skippin koolist küll 2 päeva, aga ma leian, et see on seda väärt. Kolmapäeval on Türgi iseseisvuspäev vms ja siis on kõik koolid ja asjad kinni ka :) Ma olen oma isale väga väga tänulik selle kingituse eest :) Nüüd räägivad juba vanemad ise ka, et ilma nendeta ma magaksin kuskil rentslis juba....Praegu teevad nad minu eest kõik asjad ära, eriti, mis puudutab paberimajandust ja kurjasid kõnesid. Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh :)
Nüüd ma siis ütlen ka, et see postitus oleks pidanud tulema eile õhtul, aga nende vihmaste ilmade tõttu läksin ma emaga viimases hädas mulle ruttu jalanõusid ostma ja see võttis mu blogikirjutamise aja ära:) Äkki tuleb lähipäevil ka mõni pilt albumisse :)
Igasugune tagasiside on oodatud :)
Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!
No comments:
Post a Comment