Friday, September 26, 2014

3. nädal

Üks nädalake on taaskord otsa saanud. Türgis olen kokku 43 nädalat ja hetkeseisuga on siis 40 jäänud. Katsun iga nädala kohta kokkuvõtte teha, et Teid olulisemate tegemistega kursis hoida.
 
Kuna olen siis mõne aja juba olnud, siis hakkab ka vastav rutiin kujunema. Iga päev saan küll midagi uut teada, aga imestus ei ole enam nii suur. (Välja arvatud muidugi inglise keele tunnid -.- ). Tunnen ennast üsna koduselt. Kui kommi-isu tuleb siis julgen isegi külmkapist ise võtta :)

Nädalavahetusel ma kahjuks mitte midagi ei teinud. Selliseid sõpru pole ma veel leidnud, kellega koos hängima minna ja perel polnud mingeid plaane, sest õde oli lisakursustel. Seega istusin lihtsalt kodus ja käisin üksi jalutamas. Loodan lähiajal sõpru ka leida, aga see on raske, sest nad ei räägi inglise keelt ja mina ei räägi veel türgi keelt. Mida sõpradega ikka muud teha kui rääkida. Seega on lihtsalt vaja veel aega. 

Koolinädala esimesel päeval käisin esimeses kehalise tunnis. See erines ikka kõvasti minu kehalise tunnist Sirje Kiviaruga. Kui Eestis peale kehalise tundi on kindel surm, siis siin võtsime võrkpalli ja lihtsalt ringis viskasime seda üksteisele. Õpetaja oli üldse ma-ei-tea-kus ja osad õpilased istusid lihtsalt kaks tundi pingi peal. Ega mina ka terve aja ei mänginud, vahepeal käisin kooli kohvikus süüa ostmas ja passisin niisama. Väga produktiivne tund :) 

Ainuke tund, millest koolis aru saan on matemaatika. Seal õpimegi ainult negatiivse arvu juurimist igast nurgast.( Ma ei saa inglise keele tunnist ka aru, sest mu õpetaja ritta seatud sõnad ei moodusta mitte mingil viisil lauset. Näide: Do you like doing skateboard? Rohkem ei viitsi ma sellel teemal peatuda.) Geomeetria tunnis saan osadest lahenduskäikudest aru, aga enamus neist on lihtsalt hall udu. Ülejäänud tundides ma lihtsalt kirjutan kaasa, aga tegelikult pole mul absoluutselt aimu, millest õpetaja räägib. Kirjutamise koha pealt on klassikaaslased väga hoolivad. Alati jagavad vihikut ja kui õpetaja näitab midagi projektori abiga, siis alati ütlevad õpetajale, et ta nii kiiresti slaide ei vahetaks. Nii armas :) Ma arvan, et kui ma klassikaaslaste pealt maha kirjutan, siis pool tekstist midagi ei tähendagi, sest väga tihti ma ei saa aru, mis tähed neil seal reas on. Siis ma lihtsalt tunde järgi kirjutan. Ma ei saa ju küsida ka kogu aeg, et mis täht on. Nad ei saaks üldse tunnile keskenduda. 

Koolis on mul ka usuõpetus. Klassikaaslased seletasid, et ma ei pea sinna tundi minema, sest ma ei ole moslem. Aga samas mu õde rääkis, et siis on vaja mingeid avaldusi ja allkirju. Ma arvan, et ma lihtsalt lasen asjadel veereda ja vaatan, mis siis lõpuks saab. Sama mõtlesin ma oma ajaloo kodutööga. Mu õde, kes elab Istanbulis tõlkis mulle selle inglise keelde, aga ma ei oska väga midagi selle teksiga teha. Ja kui ükskord see ajaloo tund tuleb siis ma näitan, et ma olen blond ja ei saa midagi aru :) Õde ütles ka, et ma võin selle koolipäeva vahele jätta, aga ema arvas, et see pole hea mõte. Ta ütles, et ma võin lihtsalt õpetajale öelda, et ma ei oska türgi keelt. Ühesõnaga, probleemi pole :) 

Neljapäeval jõudis minuni ka esimene ülipiinlik hetk. Nimelt, meie klassijuhataja on geomeetria tunni õpetaja, mida mina muidugi ei teadnud. Ta tuli klassi ja jagas mingid paberid. Mina teadsin, et geomeetria algas. Õpilased hakkasid siis neid pabereid täitma ja nagu alati, kirjutasin pinginaabri pealt maha. Ühel hetkel hakkas ta väga kõvasti naerma. Siis hakkasid naerma õpilased meie ümber, siis naeris terve klass ja lõpuks õpetagi. Ma olin siis ainuke, kes ei naernud, sest ma ei saanud aru, mis värk on. Keegi polnud mulle seletanud, et need paberid tuleb enda kohta täita, nad vist eeldasid, et ma saan aru, aga ma ei saanud. Sain siis õpetajalt uue lehe ja klassikaaslased aitasid mul seda täita. Aga kuna see leht tahtis teada väga isiklikku informatsiooni ka minu pere kohta, mida mina ei teadnud, võtsin lehe koju kaasa ja täitsin selle vanematega. Seal taheti näiteks teada, kui palju mu vanemad palka saavad, mida mulle meeldib telekast vaadata, milliseid raamatuid ma loen, kui palju ma kaalun, kui pikk ma olen jne. See on mingi koolipoolne küsitlus, millele õpilased peavad vastama, sest kooli juhtkond tahab õpilasi paremini tundma õppida. Minu ema siiski enamusi lahtreid ei täitnud. Ta ütles, et koolil ei ole vaja nii isiklikku informatsiooni. Ma arvan sama. 

Koolis siiamaani õpilased siiski koolivormi ei kanna. Ma ei saa üldse aru, mis mõte sellel reeglil siis on, kui keegi seda ei täida. Eelmine kord vist unustasin lisada ka, et siin kestavad tunnid 40 minutit. Aga ma arvan, et koolis käiakse siis kokkuvõttes ikka rohkem kui Eestis. Sest vaheaeg on neil ainult jaanuari lõpust kuni veebruari alguseni. Kevadel ega sügisel neil vaheaega pole. Jõule nad siin väga ei tähista, vähemalt minu pere mitte, aga uut aastat küll. Kui uus aasta tuleb nädala sees, siis saadakse koolist ja töölt üks vaba päev. Näiteks teisipäeval on 31. detsember, siis lähed ikka kooli ja tööle, aga järgmine päev on vaba. Väga imelik! Ma ei saa üldse aru, kuidas õpilased siin ellu jäävad, kui nad ka nädalavahetustel kuskil kursustel käivad ja vaba aega nagu polegi. Koolist ei tohi 10 päeva puududa ka, siis jääd automaatselt klassi kordama. See kehtib ka minu puhul, kui ma selle aasta jooksul 10 päeva puudun, siis visatakse välja ja siis olen Eesti poole teel. Vot selline karm värk. Ükskõik, mis põhjusel puudud. 10 on see päevade arv! 

Kuna mul peale kooli väga midagi teha pole ja hostõel on tegemist. Siis olen emaga igal õhtul jalutamas käinud. Tavaliselt jalutame suure kaubanduskeskuse Terracity juurde, käime poes, ostame mõned vajalikud asjad ja siis kodu poole tagasi. Kokku on see ringike umbes 5 km, hea trenn :) Minu tulekuga on ta ingise keel oluliselt paremaks läinud, sest me räägime väga palju. Kui ta mõne lausega puuse paneb ja õde või isa ta üle naeravad, siis ta ütleb alati: "I speak English very well":) Ta on üldse väga rõõmus ja armas inimene :) 

Hetkel olen kõigega väga rahul ja õnnelik :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!

Friday, September 19, 2014

Esimene koolinädal

Ja juba ongi möödunud esimene koolinädal. Süsteem on siin küllaltki teistsugune. Koolis ei tohi meiki ja ehteid kanda, juuksed peavad kinni olema ning neid ei tohi värvida. Ka küüned peavad puhtad olema kohustuslik on ka koolivorm. Mina läksin esimesel päeval kooli suure hirmuga, sest ei kujutanud üldse ette, et mõni koolisüsteem nii toimida võib. Aga tuli välja, et ei toimigi. Kooli juhtkond võib ju palju tahta, aga see ei tähenda, et õpilased ka nii teeksid. Koolivormi kandsid üsna vähesed. Oli lademetes meiki ja ehteid. Lahtised juuksed lehvisid tuules, kust paistis kõiksugu värve. Kohe hakkas kergem, ma olin juba jõudnud arvata, et Türgi on mingi imelik koht. Aga esimesel koolipäeval oli mulle varuks ka muid üllatusi. Esimeseks oli mulle see, et kool hakkab iga päev kell 12.00 ja kestab poole kuue või poole seitsmeni. Mulle see variant tegelikult väga sobib, sest vahetusõpilasena olen pidevalt väsinud, selle variandiga saan palju magada. Teine positiivne asi nii hilja kooli minemisel on see, et peale kooli ei ole hunnik tühja aega. Koju jõudes on kodus kohe õhtusöök ja juba tulebki magamamineku aeg. Ei ole aega, et üle mõelda ja koduseid igatseda. Türgis üldjuhul väga peale kooli huviringides või trennides ei käida, sest kohalikud õpilased käivad veel paljudel lisakursustel, et tulevikus edukad olla. Ka minu hostõde, kes see aasta keskkooli lõpetab, läheb hommikul kell kuus kodust ära ja tagasi saabub üheksa ajal ning sinna otsa teeb veel koduseid ülesandeid. ÕUDNE!!
Koolist sain veel ühe üllatuse. Õppima pidin hakkama keelteklassis, sest sealsed noored pidid ka natuke inglise keelt rääkima. Nende suust ma järgimise  üllatuse saingi. Nad ütlesid, et sellel klassis pole mitte ühtegi reaalaine tundi. Ma sain šoki ja mõtlesin, et jooksen koolist ära. Seda sellepärast, et ma olin kogu aeg oma perele rääkinud, et mulle meeldib matemaatika ja ei arvanud, et sellisesse klassi satun. Õhtul perega rääkides tuli välja, et see klass polnud üldse nende poolt valitud. Samal õhtul hakkasid ema ja isa asja uurima ning järgmisel päeval läksin juba reaalklassi. Seal leidub rohkesti matemaatikat, geomeetriat, keemiat, füüsikat ja teisi reaalaineid. Olen oma uue klassiga väga rahul. Aga esimestel päevadel me siiski midagi tundides ei teinud, sest Türgis on koolisüsteem välja kujunenud nii, et õppetöö algab umbes teisest nädalast. Esimesel nädalal räägib iga õpetaja reeglid üle ja saadakse uute õpilastega tuttavaks.
Õiged tunnid toimusid meil reedel ja päev algas matemaatikatega. Kuigi ma pole kunagi õppinud negatiivsest arvust ruutjuurt võtma, siis peale mõnda tahvlile tehtud näidet sain ülesandega täitsa üksi hakkama. Olen enda üle uhke või uhke?
Kui mu klassist rohkem rääkida, siis seal domineerib meessugu. Seal on 22 poissi ja 10 tüdrukut. Iga tüdruk saab kaks poissi ja mõni ahnem kolmandagi. Kahjuks seal klassis inglise keelt väga ei räägita ja suhtlemine toimub üldjuhul kehakeele või minu "Take away Turkish" raamatuga. Ma ei saa tegelikult lootagi, et mu klassikaaslased inglise keelt räägiksid, kui inglise keele õpetaja inglise keel on selline, et vaju maa alla. Kui seda viisakalt kirjeldada, siis tema lauseehitused ja sõnade hääldused olid väga huvitavad. Aga selle tunni tipphetk oli see, kui ta hakkas õpiku jutu põhjal meilt küsimusi küsima. Jutus oli lause: "She doesn´t have a private office." Õpetaja küsis siis: "Does she have a private office?" Hääldades sõna "private" [provaid]. MIDA? Kuna keegi õpilastest ei vastanud, sest nad tõesti ei oska inglise keelt, küsis õpetaja seda lauset vähemalt 5 korda ja iga kord hääldas ta sõna "private" valesti. Alguses oli see naljakas, aga pärast lausa kurb. Kuidas need õpilased peaksid sellise õpetajaga kunagi inglise keele selgeks saama.
Ma arvan, et see õpetaja ei ole väga intelligentne, sest ta ei olnud kunagi sellisest riigist nagu Eesti kuulnudki. Ta ei osanud Estonia isegi hääldada mitte, pidin ennast kordama, et ta aru saaks. See-eest teadsid kõik minu klassikaaslased, et on olemas selline riik nagu Eesti. Vot selline on minu inglise keele õpetaja!
Ajaloo õpetajalt sain ka esimese koduse ülesande. Seal koolis on väga keeruline, enamus inimesed seal arvavad, et olen venelane ja kolisin emaga Türki, et ta saaks türgi mehega abielluda. Täielik õudusunenägu! Ma olen pidanud juba sadu kordi seletama, et tulin siia vot sellise organisatsiooniga, aga sellest ei saada aru keelebarjääri tõttu. Siin ollakse üsna harjunud, et tuleb õpilane, kes Türgi keelt ei räägi ja hakkabki õppima ja jääbi siia elama. Kui koduse ülesande juurde tagasi tulla, siis ka ajaloo õpetaja arvab, et ma pean täpselt samu asju tegema, mida teised õpilased. Seetõttu andis ta mulle õpikust kaks lehekülge,mis räägivad mehest nimega Atatürk ja selle põhjal pean tegema türgikeelse  5-7 minutit kestva presentatsiooni ning seda klassi ees esitlema. PÄRISELT?? Ma oskan türgi keeles ennast vaevu tutvustada. Kuna mul on selle jaoks mõni nädal aega, siis ma annan endast parima. Plaanis on kirjutada valmis tekst ja see klassi ees lihtsalt paberi pealt maha lugeda. Aga lugemise harjutamine võtab ikka omajagu aega. Tavaliselt antakse sellises olukorras vahetusõpilastele koduseks tööks presentatsioon oma riigist inglise keeles. Aga siin pole mul mõtet inglise keele peale loota, sest seda siin väga ei räägita.
Nüüd said vist kõik olulisemad asjad ära räägitud!
Ootan väga suure huviga järgmist nädalat :)

Tänan veelkord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!


Wednesday, September 10, 2014

Kohal!

Lõpuks on see päev käes, kui minu vahetusaasta päriselt algab! See hommik oli väga pisaraterohke, kogu aeg oli peas mõte, et ei näe, ei saa, ei tee aasta aega. Aga kui ükskord juba üksinda jäin Tallinna lennujaamas, siis kadusid pisarad ära ja lend Helsigi poole algas, mis kestis vaid 20 minutit. Helisingi lennujaamas, pidin tegema uue check-in-i, sest ostetud oli kaks eraldi piletit. See tähendas seda, et pidin kohvri välja võtma. Seda ma aga üles alguses ei leidnud, jalutasin juba väravatest välja arrivalite juurde. Kui lõpuks suunati mnd ühe telefoni juurde, kust helistasin kellelegi ja siis sain kohvri kätte. Selle aja peale oli kell juba nii palju, et sain uue lennuki peale minna, väga suurt ooteaega ei tekkinud. Aga piisav selleks, et ma ostsin endale 5€ eest võileivaJ
Izmiri lennujaamas tuli mulle vastu 2 vabatahtlikku, kes olid väga toredad ja viisid mu Burger Kingi sööma, sest pidime teisi ka ootama. Kokku tuli sellel aastal Türki 14 vahetusõpilast. 1 eestlane, 1 tai poiss, 1 austria tüdruk, 1 USA poiss ja ülejäänud sakslased.
Õhtul hilja jõudsime aasta alguse seminarile Izmirist väljas. Seal oli meil õhtusöök ja peale seda kohe magama. Seminar kestis esmaspäevani ja oli väga tore. Tundides kordasime suures osas vanu asju aga mõne asja õppisin Türgi kultuuri kohta ja natuke ka keelt. Tere, head isu, ja, ei, nubreid, aitäh jne. Seal olid inimesed väga-väga toredad ja euroopalaste moodi. Aga Cihan, YFU Türgi kontorist, rääkis, et Izmir on üks arenenumaid kohti Türgis. See-eest Antalya, kuhu mina lähen, ei ole nii arenenud või inimesed ei ole arenenud. Seal ei tohi ma inimestele naeratada ja silma vaadata, see tähendab nende mõistes flirtimist. Ma olen ühtlasi ka ainuke, kes Antalyasse läks. Teised läksid Izmiri, Ankarasse, Istanbuli, sai vist kõik.
Esmaspäeva hommikul sõitsime tagasi Izmiri, kus oli meil linnaekskursioon ja käisime ka restoranis söömas. Umbe poole 4 ajal läksime tagasi sinna, kuhu hommikul bussi jätsime ning seal ootasid ka vanemad. Ema hüüdis kohe kõva häälega:“ Nele !“.
Nad on väga-väga toredad inimesed, väga soojad, hoolitsevad ja sõbralikud. Kinkisid mulle Türgi keele õppimiseks raamatu. Nad seletasid ka, et esimesel päeval me Antalyasse ei lähe, sest sinna on liiga pikka ma. Me läksime nende suvekoju, kus elavad ema vanavanemad, ma ei teagi, kus see oli. Sinna jõudsime üsna hilja õhtul, kuid siiski peale palavaid tervitusi kõigiga läksime jalutama. See on väga ilus koht, ümberringi on igal pool mäed ja ühel pool ka meri. Ühest mäeahelikust moodustus raseda naise siluett, kes legendi järgi ühel päeval sealt ka tõuseb. Käisime ka õhtusööki söömas. Türgis süüakse nii palju. Ka seminaril oli alati vähemalt kahekäiguline söök. Mul ei ole veel kordagi kõht tühjaks läinud, kogu aeg on tunne, et söön täis kõhu peale juurde.  Tagasi kodu poole kõndides möödusime väiksest vidinate poest ja vanemad ostsid mulle kaelaketi. Tundsin tegelikult piinlikust, sest ma olin juba saanud raamatu ja mitu korda nendega kohvikus olnud, sest teepeal tegime peatusi ja nüüd ka veel kaelakett. Ma ei olnud neile veel ühtegi kingitust andnud, sest mul on asjad suures kohvris, aga nad ei tahtnud seda autost välja võtta. Kokku jalutasime sellel õhtul kuskil 4 km.
Järgmisel hommikul peale söömist läksime perega randa, mis on seal samas kõrval, 3 minuti kaugusel,  ja võtsime vanaema ka kaasa. Isale ei meeldi ujumas käia, ta tuli lihtsalt kaasa. Vesi on siin väga soolane, aga vesi seeest väga selge ja kaunis. Hiljem kui ma päikest võtsin siis andis vanema mulle mütsi ja ema tõi veel päikeseprillid ja limonaadi ka, see oli nii armas. Enne minekut tahtis vanaema mul veel juukseid ka kammida, ta oskab seda väga hästi, kuigi mu juuksed olid üsna märjad.
Peale lõunasööki hakkasimegi Antalya poole sõitma ja külastasime ka naise figuuri mäeaheliku ühte osa – kõhtu. Sealt avanes imeline vaade nendele mägedele ja merele. Nende perele meeldib palju pildistada, pilte tegime kodus ja mäe otsas ja mereääres...
Üks asi mulle Türgi juures üldse ei meeldi. Siin on nii palju hulkuvaid koeri ja need koerad ei ole üldse koledad ega haiged, lihtsalt longivad tänavatel ja magavad keset teed.... Ema kardab neid kohutavalt, ma tahaks neid kõiki paitada ja süüa anda. Siin on niii palav, iga päev 30 kraadi või rohkemgi, neil pole kuskilt vett võtta ju.
Kuskil 7 ajal jõudsime ühe valge kortermaja ette, mille 1. korrusel ma elama hakkan. Kodus ootasid mind kaks õde, kes olid õhtusöögi valmistanud ja mu laua ära kaunistanud. Lõpuks sain perele ka endapoolse kingituse anda, nad jäid väga rahule. Peale õhtusööki rääkisin õdedega kodu reeglitest ja asjadest, mida pean silmas pidama. Vaatasime üle ka basseini, mis on meie kortermaja oma. Siis läksime vanemate juurde, kes igal õhtul peale õhtusööki istuvad üle tee kohvikus ja joovad teed. Seal arutasime seda, et kuna mul esmaspäeval kool hakkab, siis homme lähme registreerime mind kooli ja ostame koolivormi. Selle jaoks peame veel passipilte ka tegema, sest kooli registreerimiseks on vaja 6 pilti. Ühtlasi pidime minema ka mu telefonile sim-kaarti ostma. Telefoni sain pere käest, sest ma enda telefoni kasutada ei saa, pean ära registreerima, mis on väga ränk töö.

Õega elan siis ühest toas, ta väga hästi Inglise keelt ei räägi, aga kõige vanem õde, kes tuli siia Istanbulist mind tervitama, oskab inglise keelt väga hästi. Noorem õde on väga suur Londoni ja Inglismaa fänn, terve tuba ja ka ta riided on selleteemalised. 

Aga ma olen oma perega väga-väga rahul. Nad on väga hoolivad ja armsad. Aitäh :)

Wednesday, September 3, 2014

A kuidas ma nii kaugele olen jõudnud?

Mina, Nele Torm, sõidan homme, neljapäeval, 4.septembril, kell 8.25 Türki vahetusaastale. Tahad teada, kuidas ma selleni jõudsin? Head lugemist :)

Mõte tegelikult tekkis juba 8. klassi lõpus, kui  YFU noored tulid kooli sellisest võimalusest rääkima. Isu minna oli väga suur, kuid sellel ajal oli veel vanust tsipa vähe ja krooni ajal tundusid need summad veel üüratumad kui praegu. Paar nädalat see elevus kestis ja siis vajus ära, sest tegudeni ma ei jõudnud. Mõttes oli pidevalt, et tahaks minna vahetusõpilaseks, kuid polnud enam motivaatorit.
2013 aasta sügisel tulid YFU noored taaskord kooli vahetusaastast rääkima. Olukord oli siis selline, et nende ettekanne pidi toimuma 5. tunni ajal, mis oli tegelikult klassijuhataja tund. Ma eeldasin, et läheme terve klassiga kuulama, kuid tegelikkuses tuli välja, et keegi väga huvitatud ei olnudki. Ma siis tunni alguses küsisin, et kas me ei lähegi, mille peale tuli vastuseks, et kes selles vanuses ikka enam läheb,(vanuseks klassis siis 17-18 aastat, mis on tõesti pisut hilja, et vahetusõpilaseks minna, kuid võimalusi siiski on), ma siiski otsustasin, et eks ma lähen siis üksi, jättes kõigile mulje, et tegelikult tahan vaid tunnist ära saada. Ma olen endale väga tänulik, et ma siiski otsustasin minna, sest ilma selle sammuta istuksin ma praegu Rakvere Reaalgümnaasiumi ajaloo tunnis, mitte ei pakiks asju ja valmistuks elu kõige lahedamaks aastaks.
Sellel päeval läksin koolist koju ja ütlesin emale, et ma tahaks minna vahetusõpilaseks, ema on mul alati lubanud kõike teha ja vastas selle peale, et mine-mine. Hakkasin talle siis natuke detailsemalt rääkima ja kui asi jõudis selleni, et ma tahaksin minna aastaks, siis tuli kõrgendatud ja hämmingus häälega kaja vastu "Aastaks!". Ma arvan, et tegelikult ta sellel hetkel ei arvanud, et asi tegelikult aset leiab, sest vahetuaasta maksumused on alates viiest tuhandest kuni kümneni välja. Ma ei oodanud hetkekski vanematelt seda raha saada, sest see ei ole just kommiraha. Ma teadsin, et ainuke võimalus vahetusaastale minna on toetajate abiga, kellest räägin lõpu poole lähemalt.
Esimene suure asjana oli vaja valida riik. Minu puhul oli see vanuse tõttu raskendatud, kõik uksed polnud enam valla. Türgi mulle endale väga meeldis, kuid pere ja sõbrad sellest väga vaimustuses ei olnud. Aga ema on mul väga lahke ja andis mulle siiski võimaluse ise otsustada. Alguses tundus, et riigi valik on vist üks raskemaid osi, kuid tegelikkuses oli rasked ajad alles ees.
DOKUMENDID ja DOKUMEDID ja DOKUMENDID. Sügisest kuni praeguseni on pidevalt mingid DOKUMENDID. Süda läheb pahaks. Kõigepealt taotlus YFU-le, taotlus toetajatele, rahvusvaheline fail, leping, viisa, dokumendid tervise kohta, mingid lisa dokumendid ja veel mingid lisad ja veel mingid. Ja praegugi ei ole veel nende dokumentidega kõik. Neid pabereid kokku on nii-nii palju. See on palju pinget tekitanud, et kõik õigeks ajaks tehtud ja allkirjastatud saaks.
Ma arvan, et toetajate leidmine ei olnud ka nii muserdav. Tegelikult see on minul läinud võrdlemisi hästi. Olen kuulnud, et õpilased saadavad 1000, 2000 ja veel rohkematele firmadele taotluseid toetuse saamiseks. Mina kokku saatsin kuskil 40 taotlust + facebooki üritus. Mul väga vedas, et sattusin õigete inimestega kokku. Kui oli saatnud umbes 20 taotlust väga kindlatele inimestele, kust võiks taotlust saada ja vastused olid eitavad, hakkas mu lootus vaikselt kaduma, sest ma leidsin, et mul ei ole ju mõtet suvalistele suurfirmadele taotluseid saada. Kuid siis käisin ükspäev Rakveres Väikse Ingli poes ja võtsin sealt sõnumi, mis ütles: "Vajalik rahaline abi on sinu poole teel. Ära kaota usku ja lootust. Abi on teel." Silmad läksid särama ja tekkis väike lootus. Sama päeva õhtul sain kõne, mis pani mu pisarad ojadena voolama, sain oma esimese toetuse summas 3 500 €, mis põhimõtteliselt kinnitas selle, et ma lähen vahetusaastale, sest ainult 2065 € oli veel puudu. Edasi läks asi juba ladusamalt, sain järgmise suurema toetuse summas 1000 €, mille sain julguse kokkuvõtmisega. Nimelt, koolis oli meil loeng ühe ärimehe poolt, kes rääkis, et peab võimalustest kinni haarama, sest läbi põrumiste jõuad ka ükskord tippu. Peale loengut otsustasin, et ma siis haaran võimalusest kinni ja küsin ehk on tema firmal võimalus mind toetada. Käed ja hääl värisedes sain temalt visiitkaardi ja pidin ta meilile taotluse saatma, mis mul õnnestuski. Peale seda sain veel ühe toetuse summas 250 € ning siis jäi asi pausi peale. Ma tegelesin asjaga küll, aga selle pani venima vastuste ootamine. Siis otsustasin teha facebooki ürituse, mille kaudu sain alguses 5 €. Seejärel oli jälle poolteist kuud vaikne, kuid siis hakkas asi jälle kiiremini jooksma sain raha toetajatelt, kelle vastuseid olin tükk aega oodanud,  sain omakorda uuendada facebooki üritust ja asi hakkas toimima ka facebookis. Lõpuks oli mul facebooki kaudu laekunud 10 toetust kogusummas 265€ ning viielt toetajalt veel taotluste kaudu 560€. Kokku on mul toetajaid 18!

Ootamatult olen jutuga jõudnud 3. septembrisse. Homme hommikul kell 8.25 lendan alguses küll valele poole, Soome. Kuid sealt juba edasi õige suunaga Türgi poole. 

Soovin soojalt tänada kõiki enda toetajaid: Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised toetajad!

Aitäh, aitäh, aitäh! Loodan, et ka kõigi Teie unistused saavad teoks!
Nele