Esimene koolinädal

Ja juba ongi möödunud esimene koolinädal. Süsteem on siin küllaltki teistsugune. Koolis ei tohi meiki ja ehteid kanda, juuksed peavad kinni olema ning neid ei tohi värvida. Ka küüned peavad puhtad olema kohustuslik on ka koolivorm. Mina läksin esimesel päeval kooli suure hirmuga, sest ei kujutanud üldse ette, et mõni koolisüsteem nii toimida võib. Aga tuli välja, et ei toimigi. Kooli juhtkond võib ju palju tahta, aga see ei tähenda, et õpilased ka nii teeksid. Koolivormi kandsid üsna vähesed. Oli lademetes meiki ja ehteid. Lahtised juuksed lehvisid tuules, kust paistis kõiksugu värve. Kohe hakkas kergem, ma olin juba jõudnud arvata, et Türgi on mingi imelik koht. Aga esimesel koolipäeval oli mulle varuks ka muid üllatusi. Esimeseks oli mulle see, et kool hakkab iga päev kell 12.00 ja kestab poole kuue või poole seitsmeni. Mulle see variant tegelikult väga sobib, sest vahetusõpilasena olen pidevalt väsinud, selle variandiga saan palju magada. Teine positiivne asi nii hilja kooli minemisel on see, et peale kooli ei ole hunnik tühja aega. Koju jõudes on kodus kohe õhtusöök ja juba tulebki magamamineku aeg. Ei ole aega, et üle mõelda ja koduseid igatseda. Türgis üldjuhul väga peale kooli huviringides või trennides ei käida, sest kohalikud õpilased käivad veel paljudel lisakursustel, et tulevikus edukad olla. Ka minu hostõde, kes see aasta keskkooli lõpetab, läheb hommikul kell kuus kodust ära ja tagasi saabub üheksa ajal ning sinna otsa teeb veel koduseid ülesandeid. ÕUDNE!!
Koolist sain veel ühe üllatuse. Õppima pidin hakkama keelteklassis, sest sealsed noored pidid ka natuke inglise keelt rääkima. Nende suust ma järgimise  üllatuse saingi. Nad ütlesid, et sellel klassis pole mitte ühtegi reaalaine tundi. Ma sain šoki ja mõtlesin, et jooksen koolist ära. Seda sellepärast, et ma olin kogu aeg oma perele rääkinud, et mulle meeldib matemaatika ja ei arvanud, et sellisesse klassi satun. Õhtul perega rääkides tuli välja, et see klass polnud üldse nende poolt valitud. Samal õhtul hakkasid ema ja isa asja uurima ning järgmisel päeval läksin juba reaalklassi. Seal leidub rohkesti matemaatikat, geomeetriat, keemiat, füüsikat ja teisi reaalaineid. Olen oma uue klassiga väga rahul. Aga esimestel päevadel me siiski midagi tundides ei teinud, sest Türgis on koolisüsteem välja kujunenud nii, et õppetöö algab umbes teisest nädalast. Esimesel nädalal räägib iga õpetaja reeglid üle ja saadakse uute õpilastega tuttavaks.
Õiged tunnid toimusid meil reedel ja päev algas matemaatikatega. Kuigi ma pole kunagi õppinud negatiivsest arvust ruutjuurt võtma, siis peale mõnda tahvlile tehtud näidet sain ülesandega täitsa üksi hakkama. Olen enda üle uhke või uhke?
Kui mu klassist rohkem rääkida, siis seal domineerib meessugu. Seal on 22 poissi ja 10 tüdrukut. Iga tüdruk saab kaks poissi ja mõni ahnem kolmandagi. Kahjuks seal klassis inglise keelt väga ei räägita ja suhtlemine toimub üldjuhul kehakeele või minu "Take away Turkish" raamatuga. Ma ei saa tegelikult lootagi, et mu klassikaaslased inglise keelt räägiksid, kui inglise keele õpetaja inglise keel on selline, et vaju maa alla. Kui seda viisakalt kirjeldada, siis tema lauseehitused ja sõnade hääldused olid väga huvitavad. Aga selle tunni tipphetk oli see, kui ta hakkas õpiku jutu põhjal meilt küsimusi küsima. Jutus oli lause: "She doesn´t have a private office." Õpetaja küsis siis: "Does she have a private office?" Hääldades sõna "private" [provaid]. MIDA? Kuna keegi õpilastest ei vastanud, sest nad tõesti ei oska inglise keelt, küsis õpetaja seda lauset vähemalt 5 korda ja iga kord hääldas ta sõna "private" valesti. Alguses oli see naljakas, aga pärast lausa kurb. Kuidas need õpilased peaksid sellise õpetajaga kunagi inglise keele selgeks saama.
Ma arvan, et see õpetaja ei ole väga intelligentne, sest ta ei olnud kunagi sellisest riigist nagu Eesti kuulnudki. Ta ei osanud Estonia isegi hääldada mitte, pidin ennast kordama, et ta aru saaks. See-eest teadsid kõik minu klassikaaslased, et on olemas selline riik nagu Eesti. Vot selline on minu inglise keele õpetaja!
Ajaloo õpetajalt sain ka esimese koduse ülesande. Seal koolis on väga keeruline, enamus inimesed seal arvavad, et olen venelane ja kolisin emaga Türki, et ta saaks türgi mehega abielluda. Täielik õudusunenägu! Ma olen pidanud juba sadu kordi seletama, et tulin siia vot sellise organisatsiooniga, aga sellest ei saada aru keelebarjääri tõttu. Siin ollakse üsna harjunud, et tuleb õpilane, kes Türgi keelt ei räägi ja hakkabki õppima ja jääbi siia elama. Kui koduse ülesande juurde tagasi tulla, siis ka ajaloo õpetaja arvab, et ma pean täpselt samu asju tegema, mida teised õpilased. Seetõttu andis ta mulle õpikust kaks lehekülge,mis räägivad mehest nimega Atatürk ja selle põhjal pean tegema türgikeelse  5-7 minutit kestva presentatsiooni ning seda klassi ees esitlema. PÄRISELT?? Ma oskan türgi keeles ennast vaevu tutvustada. Kuna mul on selle jaoks mõni nädal aega, siis ma annan endast parima. Plaanis on kirjutada valmis tekst ja see klassi ees lihtsalt paberi pealt maha lugeda. Aga lugemise harjutamine võtab ikka omajagu aega. Tavaliselt antakse sellises olukorras vahetusõpilastele koduseks tööks presentatsioon oma riigist inglise keeles. Aga siin pole mul mõtet inglise keele peale loota, sest seda siin väga ei räägita.
Nüüd said vist kõik olulisemad asjad ära räägitud!
Ootan väga suure huviga järgmist nädalat :)

Tänan veelkord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!