Kuna olen siis mõne aja juba olnud, siis hakkab ka vastav rutiin kujunema. Iga päev saan küll midagi uut teada, aga imestus ei ole enam nii suur. (Välja arvatud muidugi inglise keele tunnid -.- ). Tunnen ennast üsna koduselt. Kui kommi-isu tuleb siis julgen isegi külmkapist ise võtta :)
Nädalavahetusel ma kahjuks mitte midagi ei teinud. Selliseid sõpru pole ma veel leidnud, kellega koos hängima minna ja perel polnud mingeid plaane, sest õde oli lisakursustel. Seega istusin lihtsalt kodus ja käisin üksi jalutamas. Loodan lähiajal sõpru ka leida, aga see on raske, sest nad ei räägi inglise keelt ja mina ei räägi veel türgi keelt. Mida sõpradega ikka muud teha kui rääkida. Seega on lihtsalt vaja veel aega.
Koolinädala esimesel päeval käisin esimeses kehalise tunnis. See erines ikka kõvasti minu kehalise tunnist Sirje Kiviaruga. Kui Eestis peale kehalise tundi on kindel surm, siis siin võtsime võrkpalli ja lihtsalt ringis viskasime seda üksteisele. Õpetaja oli üldse ma-ei-tea-kus ja osad õpilased istusid lihtsalt kaks tundi pingi peal. Ega mina ka terve aja ei mänginud, vahepeal käisin kooli kohvikus süüa ostmas ja passisin niisama. Väga produktiivne tund :)
Ainuke tund, millest koolis aru saan on matemaatika. Seal õpimegi ainult negatiivse arvu juurimist igast nurgast.( Ma ei saa inglise keele tunnist ka aru, sest mu õpetaja ritta seatud sõnad ei moodusta mitte mingil viisil lauset. Näide: Do you like doing skateboard? Rohkem ei viitsi ma sellel teemal peatuda.) Geomeetria tunnis saan osadest lahenduskäikudest aru, aga enamus neist on lihtsalt hall udu. Ülejäänud tundides ma lihtsalt kirjutan kaasa, aga tegelikult pole mul absoluutselt aimu, millest õpetaja räägib. Kirjutamise koha pealt on klassikaaslased väga hoolivad. Alati jagavad vihikut ja kui õpetaja näitab midagi projektori abiga, siis alati ütlevad õpetajale, et ta nii kiiresti slaide ei vahetaks. Nii armas :) Ma arvan, et kui ma klassikaaslaste pealt maha kirjutan, siis pool tekstist midagi ei tähendagi, sest väga tihti ma ei saa aru, mis tähed neil seal reas on. Siis ma lihtsalt tunde järgi kirjutan. Ma ei saa ju küsida ka kogu aeg, et mis täht on. Nad ei saaks üldse tunnile keskenduda.
Koolis on mul ka usuõpetus. Klassikaaslased seletasid, et ma ei pea sinna tundi minema, sest ma ei ole moslem. Aga samas mu õde rääkis, et siis on vaja mingeid avaldusi ja allkirju. Ma arvan, et ma lihtsalt lasen asjadel veereda ja vaatan, mis siis lõpuks saab. Sama mõtlesin ma oma ajaloo kodutööga. Mu õde, kes elab Istanbulis tõlkis mulle selle inglise keelde, aga ma ei oska väga midagi selle teksiga teha. Ja kui ükskord see ajaloo tund tuleb siis ma näitan, et ma olen blond ja ei saa midagi aru :) Õde ütles ka, et ma võin selle koolipäeva vahele jätta, aga ema arvas, et see pole hea mõte. Ta ütles, et ma võin lihtsalt õpetajale öelda, et ma ei oska türgi keelt. Ühesõnaga, probleemi pole :)
Neljapäeval jõudis minuni ka esimene ülipiinlik hetk. Nimelt, meie klassijuhataja on geomeetria tunni õpetaja, mida mina muidugi ei teadnud. Ta tuli klassi ja jagas mingid paberid. Mina teadsin, et geomeetria algas. Õpilased hakkasid siis neid pabereid täitma ja nagu alati, kirjutasin pinginaabri pealt maha. Ühel hetkel hakkas ta väga kõvasti naerma. Siis hakkasid naerma õpilased meie ümber, siis naeris terve klass ja lõpuks õpetagi. Ma olin siis ainuke, kes ei naernud, sest ma ei saanud aru, mis värk on. Keegi polnud mulle seletanud, et need paberid tuleb enda kohta täita, nad vist eeldasid, et ma saan aru, aga ma ei saanud. Sain siis õpetajalt uue lehe ja klassikaaslased aitasid mul seda täita. Aga kuna see leht tahtis teada väga isiklikku informatsiooni ka minu pere kohta, mida mina ei teadnud, võtsin lehe koju kaasa ja täitsin selle vanematega. Seal taheti näiteks teada, kui palju mu vanemad palka saavad, mida mulle meeldib telekast vaadata, milliseid raamatuid ma loen, kui palju ma kaalun, kui pikk ma olen jne. See on mingi koolipoolne küsitlus, millele õpilased peavad vastama, sest kooli juhtkond tahab õpilasi paremini tundma õppida. Minu ema siiski enamusi lahtreid ei täitnud. Ta ütles, et koolil ei ole vaja nii isiklikku informatsiooni. Ma arvan sama.
Koolis siiamaani õpilased siiski koolivormi ei kanna. Ma ei saa üldse aru, mis mõte sellel reeglil siis on, kui keegi seda ei täida. Eelmine kord vist unustasin lisada ka, et siin kestavad tunnid 40 minutit. Aga ma arvan, et koolis käiakse siis kokkuvõttes ikka rohkem kui Eestis. Sest vaheaeg on neil ainult jaanuari lõpust kuni veebruari alguseni. Kevadel ega sügisel neil vaheaega pole. Jõule nad siin väga ei tähista, vähemalt minu pere mitte, aga uut aastat küll. Kui uus aasta tuleb nädala sees, siis saadakse koolist ja töölt üks vaba päev. Näiteks teisipäeval on 31. detsember, siis lähed ikka kooli ja tööle, aga järgmine päev on vaba. Väga imelik! Ma ei saa üldse aru, kuidas õpilased siin ellu jäävad, kui nad ka nädalavahetustel kuskil kursustel käivad ja vaba aega nagu polegi. Koolist ei tohi 10 päeva puududa ka, siis jääd automaatselt klassi kordama. See kehtib ka minu puhul, kui ma selle aasta jooksul 10 päeva puudun, siis visatakse välja ja siis olen Eesti poole teel. Vot selline karm värk. Ükskõik, mis põhjusel puudud. 10 on see päevade arv!
Kuna mul peale kooli väga midagi teha pole ja hostõel on tegemist. Siis olen emaga igal õhtul jalutamas käinud. Tavaliselt jalutame suure kaubanduskeskuse Terracity juurde, käime poes, ostame mõned vajalikud asjad ja siis kodu poole tagasi. Kokku on see ringike umbes 5 km, hea trenn :) Minu tulekuga on ta ingise keel oluliselt paremaks läinud, sest me räägime väga palju. Kui ta mõne lausega puuse paneb ja õde või isa ta üle naeravad, siis ta ütleb alati: "I speak English very well":) Ta on üldse väga rõõmus ja armas inimene :)
Hetkel olen kõigega väga rahul ja õnnelik :)
Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!
No comments:
Post a Comment