4. ja 5. nädal

Tegelikult oli mul plaan iga nädal postitus teha, aga vahepeal oli siin Türgis üks suuremat sorti püha, milles allpool ka räägin ja siis mul lihtsalt ei olnud võimalik siia kirjutada. Aga mitte midagi ma vahele ei jäta või ära ei unusta, sest ma kirjutan päeviku moodi asja igapäevaselt, sealt saan nüüd siis spikerdada :)

Mul hakkavad nädalad blogis nädalavahetusega, seega esimesel nädalavahetusel veetsin aega oma õe Pelini ja ema sõbranna tütre Busega. Nimelt, laupäeval läksime me kolmekesi linnapeale. Muidugi šoppasime suurema osa kesklinnast läbi, (mitte midagi ei ostnud :) ) aga käisime ka mänguasjamuuseumis ja tivolis. Muuseum oli väga äge, seal oli mänguasju üle maailma. Nägime mikisid ja barbie´sid ja palju muud. Tegelikult tegime ka tonnide viisi pilte, aga Buse kaameraga ja ta pole mulle siiani neid pilte saatnud :( Ehk kunagi saan, siis postitan ka siia. Aga tivoli oli ikka päeva tipphetk. Saime siis nii, et kõik käisime neljal atraktsioonil. Esimesed kolm olid ikka julmad. Mul oli süda nii nii paha, et ma lihtsalt istusin ja jõin vett. Kuigi kell oli selle aja peale neli, ei olnud ma ka lõunasööki söönud, ma arvan, et see mängis suurt rolli ka, sest mul läheb tavaliselt süda pahaks kui kõht tühi on. Vastu tahtmist pidin ka neljanda atraktsiooni valima, käisin seal suure vaevaga ära, õnneks see väga ei keerutanud, see rohkem hirmutas, aga ma jäin ellu!!! :)

Koolinädal oli selline tavaline. Hommikul kell 12 kooli ja õhtul siis koju. Koolis kirjutasin kaasa nii palju kui oskasin ja iga päevaga suhtlesin klassikaaslastega rohkem. Neljapäeval kutsusid 2 klassiõde mind isegi kinno, olin nõus. Aga nad pidid siis teada andma, millal minek on. Kuna see nädal oli natuke lühem, sest reedega algas juba Bayram siis pidi ka kinnomineku järgmisse nädalasse lükkama.

Bayram on siis mingi selline püha, kus suuremat osa vanavanemaid ja sugulasi külastatakse. Vähemalt meie tegime nii. Reede öösel vastu laupäeva hakkasime Ankara (pealinna) poole sõitma, sest seal meie sugulased elavadki. Ka Istanbuli õed tulid sinna. Terve öö magasime autos, isa sõitis. Hommikul jõudsime kohale ja hakkasime vanavanemaid külastama. Alguses istusime niisama, siis sõime ja siis jõudis kätte oluline tseremoonia. Vanemad inimesed siis võtavad ritta ja nooremad peavad nende käsi suudlema ja otsa ette panema ning siis annavad vanemad selle eest raha ja mitte väga väikseid summasid. Selline see Bayram siis ongi. Kui kõik see ametlik külastamine ja tseremooniad läbi said läksime nooremate tüdrukutega linna peale. Käisime Atatürgi haua juures, sellest on pildid ka albumis. See on lihtsalt mingi suur koht ehitatud, et Atatürki austada. Aga nüüd olen ma poliitika ja kõige kohta niipalju teada saanud, et uus peaminister ei ole nii vaimustuses Atatürgist ja ta tahab, et igalt poolt Atatürgi asjad maha võetakse, need tõesti on igal pool. Iga õpik koolis algab Atatürgi pildi ja tekstiga. Aga see peaminister tahab, et tema pilt ja kujuke igale poole asemele pannakse. Ta tahab ise uus Atatürk olla või midagi sellist. Mingid suurte poiste mängud :)
Aga veel käisime me šoppamas, bowlingus, kahes muuseumis ja palju söömas :) Lisaks tähistasime ka kahte sünnipäeva - vanaema ja onutütre. Sõime veel ja veel :) Kahju, et mul kodus kaal on :) Pühad kestsid kuni teisipäevani (kaasa arvatud), aga meie hakkkasime Ankarast kodu poole sõitma esmaspäeva õhtul hilja.Isa ei tahtnud enam terve öö sõita, sest see oli talle eelmine kord väga raske. Sellega olidki need pikad ja toredad pühad läbi.
Kõik sugulased on minust vaimustuses ja siin on väga moes ka armastuse avaldamine ja seda on kõik sugulased ka teinud :) Mu tädi oli ka natuke õnnetu, et mu nimel tähendust ei ole ja ta nimetas mu ümber. Mu uus nimi on nüüd Melek, mis Türgi keeles tähendab ingel. Ta kutsuski mind kogu aeg nii, isegi ta abikaasa tegi seda. Eks ma siis nüüd olen Melek :):) Tädi tegi mulle kingituse ka. Ta meisterdas ise pildiraami ja ütles, et sinna sisse võime selfi panna :) Mega tore tädi :)
Bayramist sai nüüd olulisem räägitud.
Uus koolinädal algas siis kolmapäeval ehk väga lühike nädal. Praegu pole klassikaaslased kinno minekust rohkem rääkinud. Tegelikult ma väga ootan seda, sest mul ei ole siin ju veel sõpru. Iga päev peale kooli istun suht kodus ja kirjutan päevikut. Vahel käin ka jalutamas ja räägin perega juttu, aga sõpru on ka ikka vaja. Muidu muutub see vahetusaasta üsna rutiinseks ja midagi pole enam oodata. Aga eks mul on veel natuke aega ka. Alles natuke üle kuu siin olnud.

Vahepeal sain kätte ka Eestist saadetud paki. See sisaldas siis Türgi-Eesti-Türgi sõnaraamatut, millest mul aimugi polnud. Perepoolne üllatus :) Aitäh :) Lisaks oli seal veel matemaatika raudvara, silmaklapid, kingitus õelapsele, kes jaanuaris sünnib, kommid ja veel mõned asjad. Pisarate joru oli ikka lõputu, kohe tekkis tunne nagu oleks Eestis :( Aga mulle tegelikult meeldib ju siin ka :)

Kui veel natuke negatiivsest rääkida, siis olid mul jamad Türgi keele kurususega. Ma kogu aeg arvasin, et see raha oli juba projektirahade sees, aga siis lugesin YFU kodulehelt, et pean 300€ ikka ise maksma. Läksin juba väga tigedaks, sest teisedki asjad maksavad nii palju, nagu elamisluba juba 200 € jne jne. Sai hullult asju aetud ja räägitud. Eestist öeldi, et kui pole võimalik ei pea sinna kursusele siis minema. Juba leppisin sellega, et ei lähe ja otsisin siinsete vanematega alternatiive, mis oleksid odavamad. Aga siis saime YFU Türgi käest ikka teada, et selle kursuse eest on juba makstud ja ma ei pea rohkem midagi maksma. No mina ei saa aru, kuidas need YFU-d üksteisest nii mööda räägivad. See ajas mind ikka üsna kurjaks, et sellised asjad on selgeks tegemata....

Aga kui tänasest päevast rääkida, siis sain kooli teada, et minu õnnepäevad hakkavad otsa saama ehk nad tahavad meie klassi hommikuseks grupiks teha. See tähendab siis, et minu koolipäevad hakkavad olema kella seitsmest hommikul ja kuskil 12ks on läbi. Praegu oli minu jaoks nii hea süsteem. Päev oli ilusi ära täidetud , aga nüüd on mul nii palju aega peale kooli. Mis ma tegema hakkan siis :(:(
Lisaks tuli veel välja, et see matemaatika testiraamat, mis mul on, kuulub raskemate klassi. Alguses arvasin, et see just see lihtsam. Perega käisime mingi sada poodi läbi, et just seda raamatut saada. Kodus mõtlesin ka veel, et miks ma ühtegi ülesannet lahendada ei oska. No sellepärast siis ei oskagi ja nüüd tuleb uus raamat soetada -.-

Ärge siis unustage albumist pilte vaadata ;)

Kui mingist infost puudust tunnete, siis võite julgelt teada anda ja siis kirjutan, millest kuulda soovite :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!