6. nädal

Nüüd olengi poolteist kuud juba siin olnud. Naljakas on mõelda, et eestlaste seisukohalt võttes on Türgi ikka puhkamise, ujumise ja päevitamise koht. Ikka mõeldakse, et kui ma seal elaksin siis ainult mere ääres istukski. Aga tegelikult see muidugi nii ei ole. Siin on kogu aeg nii soe ja hea olla, et ei väärtusta seda sooja enam nii palju, et seda kogu aeg nautida. Muidugi pole mul ka aega mere äärde minna. Noh, aega on mul iga päev 6 tundi ikka, aga see aeg on mul kas hommikul või õhtul.  Siis väga ei lähe mereäärde. Ja kui ka tahaks minna, mis ma üksi ikka lähen...
Seepärast ongi välja kukkunud nii, et terve Türgis oleku aja olen ujumas käinud kaks korda. Ühe korra aasta alguse seminaril ja teise korra kui vanematega suvekodus käisin. Kui nüüd merest edasi minna, siis saab ju ka basseinis ujuda. Türgis on see üsna tavaline, et igal kortermajal on bassein all aias, nii ka meil. Aga ma ei ole sinna basseini veel kordagi läinud. Sama asi jälle, mis ma üksi ikka lähen...
Aga tegelikult see ujumine ei olegi oluline. Ma tulin siia ju õppima. Koolis ikka kirjutan kõik kaasa, mitte, et ma aru saaks. Rohkem igavuse peletamiseks. Aga iga päev õpin ka mõne uue asja. Aega veel on, kaheksa ja pool kuud :)
Koolis on ikka kirju elu. Eelmine nädal kirjutasin, et pean klaverit mängima. Aga see jäi ära, sest tund jäi ära. Ma ei saa üldse aru, tunnid jäävad kogu aeg ära. Täna näiteks oli seitse tundi, aga nendest kolm olid vabad. Järjesikused tunnid ka veel. Siis lihtsalt istudki kooli aias, välja minna ei tohi, aga ei saa ka. Noh, kui on tahtmist üle kõrge aia ronida, mille üleval on veel paar tiiru okastraati ka, siis muidugi võib proovida....
Poisid mu klassis on 16aastased ehk väga palju nalja, mis vahel ei olegi nii naljakas. Mõnel poisil kasvab habe, mõnel mitte. Mõni oskab kätekõverdusi teha, teine ajab pepu püsti. Kehalises nägin :):):) Aga üldjuhl need, kellel habe ei kasva ja kätekõverdusi ka ei tee, on klassis kõige kõvemad vennad! Aga muidugi ka nendel habemikel on mõningasi probleeme. Näiteks selle nädala teisipäeval tundus neile väga ägeda mõttena mu juuksed markeriga roosaks värvida. Mina muidugi ei teadnud midagi kui nad mu selja taga askeldasid. Ega nad suurt osa ei värvinudki. Täpselt nii palju, et kõik teised näevad aga ma mitte. Ma olin teist päeva oma roosa peaga koolis kui pinginaaber ütles, et sul on juuksed roosad. Tema isegi teadis kui seda tehti ja kes tegi, aga ta ei arvanud, et see on mulle vajalik informatsioon..Neljapäeval leidsid spetsialistid kuskilt ühe pika ja tugeva kummi. Sellega oli nii vahva ühest klassi otsast pinaleid ja muid asju teise klassi otsa lennutada. Kõik türdukud olid laudade all peidus, nii lõbus oli!
Kui need näited veel natukene naljakad on siis minu arvates ei ole üldse naljakad kui nii suured inimesed tüdrukutest lugu ei pea. Ma võin ju sellele tüdrukule lahmaka vastu pead panna, naljakas ju! No mis mõttes? Üks poiss tuli minu juurde ükspäev ja näitab näpuga ühe mu sõbranna peale ja ütleb, et ta on loll ("stupid" siis tema suust), ise naerab nii, et vähe pole. Hirmus naljakas küll. Kuhu ta oma olematu intelligentsuse ja IQ-ga läheb?
Muidugi on mu klassis ka toredaid ja meeldivaid inimesi. Üldjuhul ma mingi koolikiusamise ohver ei ole. Suurem osa klassist ikka toetab ja aitab igat pidi. Vahet ei ole, kas küsin abi õppimiste, tõlkimise ,kirjutamise või muuga.
Peale kooli ma mingit tegevust ei ole endale veel leidnud. Mõned asjad on muidugi ka elamisloa taga kinni. Aga oma vaba ajaga ma midagi tarka väga ei tee. Vaatan filme või nokin sussi alt stoppereid. Mul on kõik ideed otsas. Kirjutasin ka rahvusvahelisse vahetusõpilaste kommuuni, et kas keegi neist asub Türgis, Antalyas, aga keegi ei vastanud. Ma olen siin üsna üksik hing.
Rääkisin ka ühe õpilasega, kes on Istanbulis. Ta on samuti 18 ja ütles, et ega klassikaaslastega väga ei suhtle. Ei ole väga palju ühist, sest sellises vanuses on 2 aastat ikka väga määrav.  Tegelikult keskkooli aastatel ja varem väga väljas ei käidagi. Elu algab alles ülikoolis, enne seda istud kodus ja vaatad emme-issiga telekat. Aga sellel õpilasel on Istanbulis veel teisi vahetusõpilasi ja lisaks leidis ta endale lambist tänavalt mingid sõbrad. Tahaks ka nii!!!
Mis tundide aegade muutust puudutab, siis seda ikkagi ei muudetud ära. Ma isegi ei tea, miks seda teemat ajama aeti kooli juhtkonna poolt, kui nad teadsid juba ette, et nad ei muuda seda.... Minule valmistas see muidugi rõõmu, aga paljud tegi see otsus kurvaks.
Kui veel koolist rääkida. Siis Eestis õpetajad hädaldavad, kui peavad õpilased järeltööle või järelaitamistundi võtma. Siin on see süsteem nii palju teistsugune, et mul pole pooleteist kuu jooksul veel ühtegi tööd olnud. Palju vähem parandamist. Aga see ei tähenda, et õpetajad laisemad oleksid. Minu koolis saab ennast registreerida, kui tahad nädalavahetusel kooli mingit ainet õppima minna.  Klassijuhataja tunni ajal ringleb klassis paber ja siis kirjutad oma nime ja aine, mida õppida tahad. Õpetajal ei jäägi muud üle kui kooli tulla :) :)
Üks huvitav kogemus veel koolist. Türgis on seks või intiimsus täielik tabu. Nimelt vaatasime koolis inglise keele tunnis filmi. Muidugi oli heli türgikeelne ja subtiitreid polnud ka. Mis siis, et inglise keele tund. See oli tegelikult ameeriklaste film "In time". Filmis otseselt seksi ei näidatudki. Oli lihtsalt intiimseimaid kohti, kasvõi lihtsalt suudlemine. Tean seda seepärast, et vaatasin ise pärast kodus filmi algusest lõpuni ära. Aga tunnis jäi nagu pool filmi vahele, sest kui peategelased üksteisele juba nii lähedal seisid, et vist hakkavad musi tegema, oli klass rahutust täis ja film keriti edasi. Ja sedamoodi mitu korda. Kuidas saab siis 16-aastastele armastust näidata. Lollus ju! Sellega tuli mul kohe meelde Tuuli Roosmaa sõnavõtt, see oli küll seoses kooseluseadusega, aga ta rääkis ka televisioonis näidatavast materjalist. Tema sõnad siis: " Teine asi, mis mind paneb kohutavalt imestama, näiteks televisioonis, on see, et me ei tohi näidata inimeste vahelist armastust või seksi, küll aga me tohime näidata tapmist." Mina ei saa ka sellest aru...Aga muidugi olen mina siin Türgis ja pean nende kultuuri ja kõik omaks võtma. Mis ma ikka hädaldan, ise tulin siia!
Aga kui nüüd koolist kaugemale liikuda ja natuke ka muud elu rääkida, siis on peale igavuse ikka mõni asi veel juhtunud.
Näiteks, nädalavahetusel käisin perega mingis pargis, kus oli kõigi tähtsamate türgi ehitiste miniatuurid. Albumis on ka mõned pildid. See oli üsna huvitav. Mõnda olen ka päriselt juba näinud, äratundmisrõõm oli suur :) Aga vanemad ütlesid, et minu vahetusaastal külastame võimalikult paljusid ehitisi ka päriselt, sest neil on türgi kultuuris ikka suur roll.
Kodus on üldjuhul selline rahulik elu. Vanemad ja Pelin lähevad hommikul tööle/kooli. Ema saabub koju minuga samal aja, isa tuleb tunnike hiljem ja Pelin tuleb vahel koju kõige varem, vahel kõige hiljem, kuskil 9 ajal. Mõnel õhtul käin vanemate või emaga jalutamas. Õhtusööki sööme ka koos, aga muidu polegi väga midagi. Selline muinasjutu elu, kus kõik on "hästi". See hakkab mind vaikselt ära ka tüütama. Ikka oleks vaja natuke adrenaliini, põnevust ja päris elu ka.
See on mind väga palju ka õpetanud. Kui ma muidu Eestis ikka ainult unistasin sellisest toredast elust ilma probleemideta, mis mul siin on. Siis nüüd ma tean, et selle poole ma küll enam liikuda ei taha. Igavamat elu pole olemas, päriselt ka! Perega tülisid pole, rahamuresid pole, aega on kõige jaoks jne jne. Pole mulle sellist elu vaja! Tahaks ikka mingit actionit!
Tegelt üks päev sain pisut-pisut actionit ka. Kui siiamaani on ikka väga paljud uurinud, et kuidas siin nende vanemate meestega on, kes nooremaid tülitada tahavad. Siis nüüd lõpuks saan anda teile vastuse, et kohtasin esimest vanemat meest, kes mind tülitas. Tulin ükspäev koolist koju, olin juba peaaegu maja ees, kui üks valge audi mu kõrval seisma jäi. Sees istus kuskil 40ndates onu. Ma arvan, et ta oli türklane, aga rääkis ka inglise keelt. Muidugi teadis ta kohe, et ma räägin inglise keelt. Aga tema pick-up-line oli siis selline: "Ma nägin sind siin jalutamas ja mõtlesin, et äkki soovid minuga kohvi jooma tulla." Mu vastus oli muidugi eitav, aga tema siis selle peale ütles, et ega ta ei tahagi kohe minna, me võime teine päev ka minna. Ma ütlesin taaskord "ei" ja jalutasin minema. Selline siis ongi see hirmus türgi vanaonu, keda peab hirmasti kartma. Aga ometigi on see põhiküsimus, kui Eestis kellegagi üle pika aja räägin.
Ma arvan, et eestlastel tegelikult on Türgist väga vale arvamus. Siin elatakse üsna modernset elu, kui välja jätta koolikorraldus. Tegelikult enne praegust valitsust oli pearättide kandmine isegi keelatud, keskkoolis on siiamaani. Aga nagu ma juba varem rääkisin, on see uus valitsus natuke kukkunud.  Mu hostema ütles, et tegelikult suurele osale türklastele uus valitsus ei meeldigi. Aga see paneb mind üllatama, sest kes siis valis uue valitsuse. Aga ma arvan, et see on sama seis nagu Eestis keskerakonnaga.
Aga homsest algab mul juba keelekursus ja loodan, et asjad hakkavad siis ülesmäge minema. Praegu on selline väga stabiilne olukord, ma pole sellega rahul. Olen nagu väike beebi, kogu aeg peab mind tegevuses hoidma, muidu lihtsalt ulun ja olen õnnetu. Praegu ei ole kahjuks kedagi, kes mind lõbustaks, sest õel nii palju õppida kogu aeg. Sõberid, sõberid, sõberid, kus te olete????
Kuulsin, et üks sakslane, kes Türki vahetusõpilaseks tuli jättis juba aasta pooleli ja on tagasi Saksamaal. Ei teagi täpselt, mis tal siis juhtus, aga öeldi, et isiklikel põhjustel...

Igasugune tagasiside on oodatud ja ärge unustage pilte vaadata :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!