A kuidas ma nii kaugele olen jõudnud?

Mina, Nele Torm, sõidan homme, neljapäeval, 4.septembril, kell 8.25 Türki vahetusaastale. Tahad teada, kuidas ma selleni jõudsin? Head lugemist :)

Mõte tegelikult tekkis juba 8. klassi lõpus, kui  YFU noored tulid kooli sellisest võimalusest rääkima. Isu minna oli väga suur, kuid sellel ajal oli veel vanust tsipa vähe ja krooni ajal tundusid need summad veel üüratumad kui praegu. Paar nädalat see elevus kestis ja siis vajus ära, sest tegudeni ma ei jõudnud. Mõttes oli pidevalt, et tahaks minna vahetusõpilaseks, kuid polnud enam motivaatorit.
2013 aasta sügisel tulid YFU noored taaskord kooli vahetusaastast rääkima. Olukord oli siis selline, et nende ettekanne pidi toimuma 5. tunni ajal, mis oli tegelikult klassijuhataja tund. Ma eeldasin, et läheme terve klassiga kuulama, kuid tegelikkuses tuli välja, et keegi väga huvitatud ei olnudki. Ma siis tunni alguses küsisin, et kas me ei lähegi, mille peale tuli vastuseks, et kes selles vanuses ikka enam läheb,(vanuseks klassis siis 17-18 aastat, mis on tõesti pisut hilja, et vahetusõpilaseks minna, kuid võimalusi siiski on), ma siiski otsustasin, et eks ma lähen siis üksi, jättes kõigile mulje, et tegelikult tahan vaid tunnist ära saada. Ma olen endale väga tänulik, et ma siiski otsustasin minna, sest ilma selle sammuta istuksin ma praegu Rakvere Reaalgümnaasiumi ajaloo tunnis, mitte ei pakiks asju ja valmistuks elu kõige lahedamaks aastaks.

Sellel päeval läksin koolist koju ja ütlesin emale, et ma tahaks minna vahetusõpilaseks, ema on mul alati lubanud kõike teha ja vastas selle peale, et mine-mine. Hakkasin talle siis natuke detailsemalt rääkima ja kui asi jõudis selleni, et ma tahaksin minna aastaks, siis tuli kõrgendatud ja hämmingus häälega kaja vastu "Aastaks!". Ma arvan, et tegelikult ta sellel hetkel ei arvanud, et asi tegelikult aset leiab, sest vahetuaasta maksumused on alates viiest tuhandest kuni kümneni välja. Ma ei oodanud hetkekski vanematelt seda raha saada, sest see ei ole just kommiraha. Ma teadsin, et ainuke võimalus vahetusaastale minna on toetajate abiga, kellest räägin lõpu poole lähemalt.

Esimene suure asjana oli vaja valida riik. Minu puhul oli see vanuse tõttu raskendatud, kõik uksed polnud enam valla. Türgi mulle endale väga meeldis, kuid pere ja sõbrad sellest väga vaimustuses ei olnud. Aga ema on mul väga lahke ja andis mulle siiski võimaluse ise otsustada. Alguses tundus, et riigi valik on vist üks raskemaid osi, kuid tegelikkuses oli rasked ajad alles ees.

DOKUMENDID ja DOKUMEDID ja DOKUMENDID. Sügisest kuni praeguseni on pidevalt mingid DOKUMENDID. Süda läheb pahaks. Kõigepealt taotlus YFU-le, taotlus toetajatele, rahvusvaheline fail, leping, viisa, dokumendid tervise kohta, mingid lisa dokumendid ja veel mingid lisad ja veel mingid. Ja praegugi ei ole veel nende dokumentidega kõik. Neid pabereid kokku on nii-nii palju. See on palju pinget tekitanud, et kõik õigeks ajaks tehtud ja allkirjastatud saaks.

Ma arvan, et toetajate leidmine ei olnud ka nii muserdav. Tegelikult see on minul läinud võrdlemisi hästi. Olen kuulnud, et õpilased saadavad 1000, 2000 ja veel rohkematele firmadele taotluseid toetuse saamiseks. Mina kokku saatsin kuskil 40 taotlust + facebooki üritus. Mul väga vedas, et sattusin õigete inimestega kokku. Kui oli saatnud umbes 20 taotlust väga kindlatele inimestele, kust võiks taotlust saada ja vastused olid eitavad, hakkas mu lootus vaikselt kaduma, sest ma leidsin, et mul ei ole ju mõtet suvalistele suurfirmadele taotluseid saada. Kuid siis käisin ükspäev Rakveres Väikse Ingli poes ja võtsin sealt sõnumi, mis ütles: "Vajalik rahaline abi on sinu poole teel. Ära kaota usku ja lootust. Abi on teel." Silmad läksid särama ja tekkis väike lootus. Sama päeva õhtul sain kõne, mis pani mu pisarad ojadena voolama, sain oma esimese toetuse summas 3 500 €, mis põhimõtteliselt kinnitas selle, et ma lähen vahetusaastale, sest ainult 2065 € oli veel puudu. Edasi läks asi juba ladusamalt, sain järgmise suurema toetuse summas 1000 €, mille sain julguse kokkuvõtmisega. Nimelt, koolis oli meil loeng ühe ärimehe poolt, kes rääkis, et peab võimalustest kinni haarama, sest läbi põrumiste jõuad ka ükskord tippu. Peale loengut otsustasin, et ma siis haaran võimalusest kinni ja küsin ehk on tema firmal võimalus mind toetada. Käed ja hääl värisedes sain temalt visiitkaardi ja pidin ta meilile taotluse saatma, mis mul õnnestuski. Peale seda sain veel ühe toetuse summas 250 € ning siis jäi asi pausi peale. Ma tegelesin asjaga küll, aga selle pani venima vastuste ootamine. Siis otsustasin teha facebooki ürituse, mille kaudu sain alguses 5 €. Seejärel oli jälle poolteist kuud vaikne, kuid siis hakkas asi jälle kiiremini jooksma sain raha toetajatelt, kelle vastuseid olin tükk aega oodanud,  sain omakorda uuendada facebooki üritust ja asi hakkas toimima ka facebookis. Lõpuks oli mul facebooki kaudu laekunud 10 toetust kogusummas 265€ ning viielt toetajalt veel taotluste kaudu 560€. Kokku on mul toetajaid 18!

Ootamatult olen jutuga jõudnud 3. septembrisse. Homme hommikul kell 8.25 lendan alguses küll valele poole, Soome. Kuid sealt juba edasi õige suunaga Türgi poole. 

Soovin soojalt tänada kõiki enda toetajaid: Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised toetajad!

Aitäh, aitäh, aitäh! Loodan, et ka kõigi Teie unistused saavad teoks!

Nele