Kohal!

Lõpuks on see päev käes, kui minu vahetusaasta päriselt algab! See hommik oli väga pisaraterohke, kogu aeg oli peas mõte, et ei näe, ei saa, ei tee aasta aega. Aga kui ükskord juba üksinda jäin Tallinna lennujaamas, siis kadusid pisarad ära ja lend Helsigi poole algas, mis kestis vaid 20 minutit. Helisingi lennujaamas, pidin tegema uue check-in-i, sest ostetud oli kaks eraldi piletit. See tähendas seda, et pidin kohvri välja võtma. Seda ma aga üles alguses ei leidnud, jalutasin juba väravatest välja arrivalite juurde. Kui lõpuks suunati mnd ühe telefoni juurde, kust helistasin kellelegi ja siis sain kohvri kätte. Selle aja peale oli kell juba nii palju, et sain uue lennuki peale minna, väga suurt ooteaega ei tekkinud. Aga piisav selleks, et ma ostsin endale 5€ eest võileivaJ

Izmiri lennujaamas tuli mulle vastu 2 vabatahtlikku, kes olid väga toredad ja viisid mu Burger Kingi sööma, sest pidime teisi ka ootama. Kokku tuli sellel aastal Türki 14 vahetusõpilast. 1 eestlane, 1 tai poiss, 1 austria tüdruk, 1 USA poiss ja ülejäänud sakslased.

Õhtul hilja jõudsime aasta alguse seminarile Izmirist väljas. Seal oli meil õhtusöök ja peale seda kohe magama. Seminar kestis esmaspäevani ja oli väga tore. Tundides kordasime suures osas vanu asju aga mõne asja õppisin Türgi kultuuri kohta ja natuke ka keelt. Tere, head isu, ja, ei, nubreid, aitäh jne. Seal olid inimesed väga-väga toredad ja euroopalaste moodi. Aga Cihan, YFU Türgi kontorist, rääkis, et Izmir on üks arenenumaid kohti Türgis. See-eest Antalya, kuhu mina lähen, ei ole nii arenenud või inimesed ei ole arenenud. Seal ei tohi ma inimestele naeratada ja silma vaadata, see tähendab nende mõistes flirtimist. Ma olen ühtlasi ka ainuke, kes Antalyasse läks. Teised läksid Izmiri, Ankarasse, Istanbuli, sai vist kõik.

Esmaspäeva hommikul sõitsime tagasi Izmiri, kus oli meil linnaekskursioon ja käisime ka restoranis söömas. Umbe poole 4 ajal läksime tagasi sinna, kuhu hommikul bussi jätsime ning seal ootasid ka vanemad. Ema hüüdis kohe kõva häälega:“ Nele !“.

Nad on väga-väga toredad inimesed, väga soojad, hoolitsevad ja sõbralikud. Kinkisid mulle Türgi keele õppimiseks raamatu. Nad seletasid ka, et esimesel päeval me Antalyasse ei lähe, sest sinna on liiga pikka ma. Me läksime nende suvekoju, kus elavad ema vanavanemad, ma ei teagi, kus see oli. Sinna jõudsime üsna hilja õhtul, kuid siiski peale palavaid tervitusi kõigiga läksime jalutama. See on väga ilus koht, ümberringi on igal pool mäed ja ühel pool ka meri. Ühest mäeahelikust moodustus raseda naise siluett, kes legendi järgi ühel päeval sealt ka tõuseb. Käisime ka õhtusööki söömas. Türgis süüakse nii palju. Ka seminaril oli alati vähemalt kahekäiguline söök. Mul ei ole veel kordagi kõht tühjaks läinud, kogu aeg on tunne, et söön täis kõhu peale juurde.  Tagasi kodu poole kõndides möödusime väiksest vidinate poest ja vanemad ostsid mulle kaelaketi. Tundsin tegelikult piinlikust, sest ma olin juba saanud raamatu ja mitu korda nendega kohvikus olnud, sest teepeal tegime peatusi ja nüüd ka veel kaelakett. Ma ei olnud neile veel ühtegi kingitust andnud, sest mul on asjad suures kohvris, aga nad ei tahtnud seda autost välja võtta. Kokku jalutasime sellel õhtul kuskil 4 km.

Järgmisel hommikul peale söömist läksime perega randa, mis on seal samas kõrval, 3 minuti kaugusel,  ja võtsime vanaema ka kaasa. Isale ei meeldi ujumas käia, ta tuli lihtsalt kaasa. Vesi on siin väga soolane, aga vesi seeest väga selge ja kaunis. Hiljem kui ma päikest võtsin siis andis vanema mulle mütsi ja ema tõi veel päikeseprillid ja limonaadi ka, see oli nii armas. Enne minekut tahtis vanaema mul veel juukseid ka kammida, ta oskab seda väga hästi, kuigi mu juuksed olid üsna märjad.

Peale lõunasööki hakkasimegi Antalya poole sõitma ja külastasime ka naise figuuri mäeaheliku ühte osa – kõhtu. Sealt avanes imeline vaade nendele mägedele ja merele. Nende perele meeldib palju pildistada, pilte tegime kodus ja mäe otsas ja mereääres...

Üks asi mulle Türgi juures üldse ei meeldi. Siin on nii palju hulkuvaid koeri ja need koerad ei ole üldse koledad ega haiged, lihtsalt longivad tänavatel ja magavad keset teed.... Ema kardab neid kohutavalt, ma tahaks neid kõiki paitada ja süüa anda. Siin on niii palav, iga päev 30 kraadi või rohkemgi, neil pole kuskilt vett võtta ju.

Kuskil 7 ajal jõudsime ühe valge kortermaja ette, mille 1. korrusel ma elama hakkan. Kodus ootasid mind kaks õde, kes olid õhtusöögi valmistanud ja mu laua ära kaunistanud. Lõpuks sain perele ka endapoolse kingituse anda, nad jäid väga rahule. Peale õhtusööki rääkisin õdedega kodu reeglitest ja asjadest, mida pean silmas pidama. Vaatasime üle ka basseini, mis on meie kortermaja oma. Siis läksime vanemate juurde, kes igal õhtul peale õhtusööki istuvad üle tee kohvikus ja joovad teed. Seal arutasime seda, et kuna mul esmaspäeval kool hakkab, siis homme lähme registreerime mind kooli ja ostame koolivormi. Selle jaoks peame veel passipilte ka tegema, sest kooli registreerimiseks on vaja 6 pilti. Ühtlasi pidime minema ka mu telefonile sim-kaarti ostma. Telefoni sain pere käest, sest ma enda telefoni kasutada ei saa, pean ära registreerima, mis on väga ränk töö.

Õega elan siis ühest toas, ta väga hästi Inglise keelt ei räägi, aga kõige vanem õde, kes tuli siia Istanbulist mind tervitama, oskab inglise keelt väga hästi. Noorem õde on väga suur Londoni ja Inglismaa fänn, terve tuba ja ka ta riided on selleteemalised. 

Aga ma olen oma perega väga-väga rahul. Nad on väga hoolivad ja armsad. Aitäh :)