9. nädal

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma reedel lihtsalt unustasin postituse teha. Ise veel istusin niisama, et mitte midagi pole teha ja nii igav on, aga polnud meeles, et blogi pean :) :) Ma nüüd natuke naeran enda üle :) :)
Aga ma siiski alustan eelmise nädala laupäevaga. Sellel päeval tuli lõpuks mu tugiisik mulle külla. Ma olin siiski natuke pahane, sest eelmisel õhtul oli meil meiliteel väike vaidlus.
Ta külastus algas tegelikult ilma minuta. Minu pere ja tugiisik läksid hoopis ühte kohvikusse ja istusid seal tund aega. Ma pidin kodus ootamisest lõhki minema. Aga lõpuks tuli ikka minu kord ka. Viisin tugiisiku, ta nimi on Efe, Düdeni parki jalutama. Rääkisin ka, et kõnnin kooli siit iga päev. Isegi tema oli kade, et mul siin nii ilus on. Aga me saime isegi hästi läbi, rääkisime siis kolmest asjast: pere, sõbrad ja YFU. Minu puhul siis probleem sõprade ja YFU-ga. Sõprade kohapealt rääkisin talle, et siin ei käi ju inimesed väljas. Ma ei saagi kunagi minna välja, kui nad siin lihtsalt ei käi. Efe aga rääkis, et tema käib küll sõpradega õhtuti väljas ka ja see pole mingi türgi kultuur, et ei käida. No mina ei tea. Klassikaaslased ei käi väljas, host õde ei käi väljas ja eelmised türgi vahetusõpilased ka ei käinud klassikaaslastega väljas...Aga ta ütles, et ma peaks ikka ise kutsuma ja vaatama kuhu asjad liiguvad.
Teine probleem oli YFU-ga. Ta ei teadnud olukorrast midagi, sest ta on siiski vaid vabatahtlik. Aga ta ütles, et ta uurib YFU kontorist järgi ja katsub olukorra kuidagi lahendada. Isegi tema nägi probleemi!
Aga meie kokkusaamine oli siiski väga tore ja ta kutsus mind ka enda linna, Ispartasse külla. Neil pidi kodus ka vaba tuba olema. Ta rääkis, et järgmine aasta võtavad nemad ka vahetusõpilase. Vahva.
Koju jõudes tahtis pere muidugi kõike ka teada, aga ma väga ei jaksanud rääkida. Aga tuli välja, et suures plaanis räägiti mõlemale osapoolele sama juttu :)
Pühapäev oli taaskord iseenda päev. Vaatasin 4 filmi ja sõin palju rämpstoitu. Head isu :)
Koolinädala alguses, kohe esmaspäeval esimeste tundide ajal, rääkisin klassiõdedega. Ma olen üsna otsekohene ja küsisin, et kas te käite peale kooli väljas. Vastuseks tuli ei kõigilt. Üks tüdruk tegelt mainis, et ta peale kooli kõnnib küll sõbrannaga koos koju. Vot kui lahe!
Aga natuke lähedasemad sõbrannad kuulsid kogu loo ära. Rääkisingi, et mul ei ole üldse sõpru ja istun iga päev kodus, vaatan filme. Nad olid üllatunud ka. Nad ütlesid, et muidu ikka ei käi, aga minu pärast võime neljakesi midagi nädalavahetusel teha. Alguses rääkisid midagi kinost, aga siis läks jutt mingi muu koha peale. Mingi ajalooline koht. Ma ütlesin kõigele jah, et olen nõus. Üks klassiõde lubas mu hostemale helistada ja asjad kokku leppida.
Sellel päeval koju jõudes rääkisin kohe vanematega ka. Neil oli hea meel. Nii see nädal siis veeres, iga päev õppisin palju palju türgi keelt. Koolis enam nii väga kaasa ei teinudki, sest türgi keel oli ikka olulisem. Nüüdseks tunnen ise ka, et olen palju arenenud. Suudan ka kasulikemaid lauseid öelda kui, "suure maja ees on punane auto" :):):)
Aga mu tase on siiski üsna algeline. Praeguseks olen 19 peatükki ja 116 lk läbinud. Peatükke kokku on 96 ja lehekülgi 539. Aga mul on plaan kuskil 2 peatükki iga päev võtta, vähemalt seni olen nii teinud. Siis peaks detsembri lõpupoole raamat läbi olema ja keel ka selge :) See raamat teeb tõsiseid imesid :)
Aga reedel oli koolis üsna kirju päev. Ühel mu klassivennal oli sünnipäev ja siis me sõime bioloogia tunni ajal torti. Facebookis on pildid ka ja seal paremal pool näete mu bioloogia õpetajat ka, ta blond. See oli üsna tore. Ma koolis saangi megahästi osade klassikaaslastega läbi, vahepeal on nii palju naermist, et kõht on valus. Aga peale kooli lihtsalt ei toimu midagi. Niiet kui ma vahepeal pidin kaaluma klassivahetust, et väljas käia kellegagi, siis ma enam seda ei kaalu, sest mul on koolis nendega nii tore ikka ka.
Teine reedene sündmus oli see, et klassi tuli uus tüdruk. Ta on pärit Süüriast ja on 15 aastat vana. Ta kolis perega üheks aastaks Türki ja ta ei räägi Türgi keelt. Kuna ta inglise keelt ikka vähe räägib, siis saime suhelda ka. Küsisin talt, et miks ta siis perega siia kolis. Vastus oli, et niisama. Okei.
Aga natuke kurb oli reede ka. Klassiõde polnud ikka veel mu host emale seoses väljaminekuga helistanud. Need on need samad tüdrukud, kes kino ära unustasid.
Küsisin siis väljamineku kohta. Üks tüdruk ütles, et tal on tegemist. Siis teine midagi mainis, et ma tema juurde läheks. Siis räägiti jälle midagi türgi keeles. Ma küsisin ka, et kas te ei taha välja minna. Vastus oli, et tahame küll., Räägiti veel türgi keeles ja siis algas tund.
Praegu on pühapäeva hommik ja välja ei läinud ma kellegagi. Nii palju siis sellest. Ma tõsimeeli ei julge enam küsida ka selle kohta. Juba teine kord kui nad mu ära unustavad... Ma olen nagu mingi kerjus juba...
Tegelt nädala sees oli veel niipalju uudiseid, et see keelekursuse raha, mis mul nüüd üle jäi, seda saaks kasutada ühes noortekeskuses, mis on siin kuskil Antalyas. Vanemad rääkisid, selle keskuse juhatajaga ja nüüd see nädalavahetus pidime sinna ka minema, et tutvuda ja vaadata, kas mulle tegevust leidub. Aga mu vanemad host õel on Istanbulis mingid probleemid ja siis pidi isa sinna lendama. Ema ise ei oska sinna noortekeskusesse minna ja see nüüd jäi ära.
Ehk tegelt alguses oli nädalavahetuseks sada plaani, aga alles jäi null! Mul ikka veab :)
Aga praeguses seisuga on järgmisteks nädalavahetusteks plaane küll. Millalgi tuleb vanematega seal noortekeskuses ära käia ja lisaks pidi keegi YFU Türgi kontorist mulle külla tulema, et asjad selgeks rääkida. See vist toimubki järgmine nädalavahetus. Tegelikult oli mul Efega alguses kokku lepitud, et lähen tema juurde järgmine nädalavahetus, aga kuna see kontori onu on tähtsam, siis lükkub see veel mõnda järgmisse nädalavahetusse.
Ma väga väga loodan, et nüüd läheb kõik plaanipäraselt ja mul ei tule enam nii igavat nädalavahetust,kui see on olnud.
Nagu juba alguses mainisin, reedel istusin niisama kodus ja vaatasin filme ning eile päeval käisin emaga linnapeal jalutamas (minu mõistes jooksmas), õhtul aga läksin üksi jalutama. Kõndisin Terracitysse ja ostsin jäätisekokteili McDonaldsist, sest mujalt seda ei saa. Tavalistes kohvikutes seda ei pakuta. Aga ega see Mc-i oma ka hea ei olnud. See pole mingi õige jäätisekokteil.
Sama on piimaga. Kui ma Eestis piima ülekõige armastasin, siis siin ajab see mul südame pahaks. See piim maitseb nagu suhkruvesi. Aga siin paremat ei saagi.
Sama on ka meega. Eestis kui ikka palju mett tee sisse panid, siis hakkas kurgus kipitama. Siin söö mett puhtalt purgist ja ei tunne midagi. Ma ikka eelistan eestimaist :)
Aga oma paha kokteili juues jalutasingi kodupoole tagasi. Kokku kuskil 5 km-ne ring.
See nädal oli siis selline keskmine. Ma viimasel ajal olen aru saanud, et päevad esmaspäevast reedeni sobivad mulle rohkem. Siis on mul kindel kava ja ei ole nii igav. Enne kooli õpin türgi keelt, koolis õpin türgi keelt ja veedan klassikaaslastega aega, koju jõudes on õhtusöök, vaatan mõne filmi ja magama. Nädalavahetused on aga mingid lambised. Mul on nii igav, et ma lihtsalt ei suuda ennast türgi keelt õppima panna. Isegi blogi unustan kirjudada. Nädalavahetustel ma siis olengi õnnetum ja kurvem.
Aga praegu on juba pühapäev. Homsest läheb siis elu jälle ilusamaks :)
Üritan leida ka mõne pildi ja üles panna. Vaadakse siis neid ka :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!