10. ja 11. nädal

Alustan siis 10. nädalaga. Sealt mult palju uudiseid ei ole, aga natuke ikka. Eelmise postituse kirjutasin ma ühel pühapäeval. See pühapäev tõotas tulla sama mõttetu kui ülejäänud nädalavahetus ja peaaegu oligi. Istusin aega lihtsalt maha. Aga õhtul natuke enne seitset kirjutas mulle üks perekonna tuttav, keda ma pole reaalselt väga väga mitu aastat näinudki. Nimelt oli ta Türgis ja minust kuskil 20 minuti kaugusel. Ma olin täielikus šokis, nüüdseks tundub kõik Eesti elu nagu muinasjutt või unenägu ja see oli täielik pööre. Otsustasime siis kokku saada. Muidugi küsisin ka host vanematelt luba ja isa viis mu isegi sinna hotellini. Tegelt mu host vanemad kutsusid teda meile külla ka, aga kuna ta polnud üksi vaid kaaslasega, kellega ta nagu abielus ei ole. Siis oli külla tulemine suht out. Aga mul on väga väga väga tore õhtu. Seal oli küll palju pisaraid aga nii tore oli nii pikalt emakeelt rääkida. Mina arvan, et see polnud mu siinolekule halb kogemust, sest siiani on mul olnud kogu aeg tunne, et olen juba nii kaua Türgis olnud, aga külge pole ikka midagi tarka hakanud. Aga kui ma siis kolm tundi jahusin türgi kultuurist ja kõigest muust, siis ma sain ikka aru, et selle kahe kuuga on ikka midagi külge ka hakanud :)
Kui isa lõpuks järgi tuli ja koju pidin minema oli ikka pisaraid küll. Autos ulgusin ka veel tükk aega. Sellel hetkel mu host vanemad ka mõtlesid, et kas see oli ikka õige otsus mind lasta, sest see oli esimene kord kui ma nende ees nutsin.
Mure olemasolu näitas ka järgmine päev, kui ma koolist koju tulin. Uksest sisse astudes tuli ema mulle nii lähedale ja pani kõik tuled põlema, et näha, kas mu silmad on punased või ei :):):)
Ma ikka kinnitasin, et kõik on korras :)
Sellel nädalal hakati koolis rääkima, et nädalavahetusel võiks klassikaaslastega mere äärde grillima minna. Ma olin jumala käpp :) Aga nagu ikka mul neid äpardusi juhtub. Nädalavahetusel oli kole ilm ja midagi ei toimunud. Lisaks see YFU onu, kes tulema pidi ei tulnud ka. Nii et järgmine nädalavahetus, mis aiataha läks. Jälle oli sada plaani ja ükski ei jäänud vett pidama.
Aga sellel nädalal veel tore asi oli see, et isa ostis mulle 12 CD-d, et türgi keelt õppida. Seal üks tädi räägib ja seletab. Nagu e-õpe või midagi sellist :)
Mulle väga väga meeldib see, aga mul on nüüd juhe koos. Mul on nii palju kohti, kust õppida ja motivatsioon on suur. Piduriks on lihtsalt mu aju. Kõik need õppimismeetodid, mis mul on nõuavad ju sõnavara õppimist ja mul ei mahu nii palju sõnavara pähegi. Ma tegin Excelis oma sõnavarale nagu sõnaraamatu ka. See on siis kolmkeelne: eesti, inglise ja türgi :) Väga kasulik. Praegu küündib mu sõnavara kuskil 350 sõnani, ma arvan... Seda palju pole, aga eks ma üritan pidevalt juurde õppida :)
Aga kui nüüd otsapidi 11. nädalani tulla, siis see on nädal, mis tuleb meelde jätta. Peale kahte ja poolt kuud ma LÕPUKS läksin sõpradega välja. JUHUUU!! Võttis aega, aga asja sai :):):)
Nädala algus oli tavaline. Nädalavahetus oli mõttetu nagu juba kirjutasin. Esmaspäev ja teisipäev sama mõttetud. Koolis oli mul nii paha tuju ka, ma ei tea mille pärast.
Aga kui ma kolmapäeval kooli läksin, siis tuli välja, et tunnid jäävad ära. Noh, tegelikult kaks tundi kuskil keskel oleks pidanud toimuma, aga kõik läksid minema, keegi ei viitsinud jääda.
Ma siis otsustasin ka minema minna. Aga meie klass ei olnudki vist ainuke, kellel vaba oli. Peale viieminutilist vaidlust turvaga tegi ta väravad lahti ja suur suur hulk õpilasi pani kodupoole ajama. Nii ka mina, aga koju ma enne õhtut ei jõudnudki. Nimelt, üsna kooli juures nägin, et suur hulk noori on tänaval. Siis vaatasin lähemalt ja nägin, et kõik minu klassikaaslased :)
Küsisin ka, et kuhu nad lähevad, aga nad ei teadnud ise ka. Kõndisime siis Düdeni parki ja mõtlesime seal plaani. Minu jaoks oli see natuke naljakas, mingi pea kahekümne peaga punt kõnnib seljakotid seljas mööda linna ringi :):):)
Aga osad poisid läksid ainult endale mõeldes kuhugi kohta arvutimänge mängima, aga mina läksin teise poolega ühte kohvikusse istuma. Istusime seal, sõime- jõime ja mängisime kaarte. Õppisin ka uue mängu selgeks ja väga väga tore oli :) Kokku olime seal kuskil 3 tundi :) Nii lahe !
Kuskil nelja ajal läksin siis koju. Koos minuga kõndis üks vene tüdruk. Rääkisin talle ka siis lähemalt ja ta ütles, et ma võin talle alati kirjutada, kui välja tahan minna. Ta sõbrad on küll venelased ja räägivad vene keelt, aga mul pole paremat ka võtta. See tüdruk ise ütles ka, et türgi tüdrukutega on raske plaane teha, kunagi ei jõuta tegudeni.
Aga neljapäeva hommikul tatsasin ma samamoodi kooli poole. Ei saa ju olla, et mitu päeva järjest kool ära jääb. Aga näed, võta näpust. Kooli jälle polnud. Nägin seda Süüria tüdrukut kooli ees. Ta ütles mulle, et tunde pole, ma küsisin siis,et kes sulle ütles seda. Ta ütles, et keegi ei öelnud, kool on lihtslat tühi. No normaalne!
Ma ei saa aru, miks siin mingit kommunikatsiooni ei toimu. Mul kooli mingi 2 km ka ju!! Aga kuna me nii kahekesi olime, siis juba kutsusin ta jalutama ka. Jalutasime kuskil tunnikese, aga meil polnud väga paljust rääkida ja vihma sadas ka nii, et mõlemad suht märjad olime. Lõpuks saatsin ta siis koju ja läksin ise ka.
Praegu on reede hommik ja ma ei kavatsegi ennast kooli liigutada. Küsisin kahe klassikaaslase käest facebookis selle kohta. Üks ütles, et ta ei tea ja teine ütles, et arvab, et ei ole. Mul pole aimugi, miks need tunnid ära jäävad, aga ma arvan, et see võib kuidagi seotud olla sellega, et järgmine nädal on eksamid ja siis nende jaoks õpitakse... No jah, mul lihtsalt vabad päevad. Ma eksami teen inglise keeles kindlasti ja lisaks üritan midagi teha matemaatikas ja geomeetrias, aga ma ei usu, et ma kuhugi jõuan nende ülesannetega :)
Sellised mul need kaks nädalat olidki :)
Pilte on vist ka mõni panna :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!