Peale otsust, et ma ikka Türki jään, läksin ma vanematega Istanbuli. See oli lihtsalt vahelduseks, sest ma lausa armastan seda linna. Vanematel oli see aga kohustus. Isa läks tööasjus ja emal on vaja nüüd kuskil kuu aega seal elada, sest vanem host õde saab peagi esimese lapse ja ema läks sinna appi.
Istanbulis sain kokku ühe Mehhiko õpilasega, kes samuti YFU kaudu seal. Nägin teda esimest korda, sest alguses olid tal probleemid viisaga ja ta ei saanud teistega koos vahetusaastat alustada. Luis on väga väga sooja südamega inimene. Ta reaalselt joonistas mulle pildi ja mitte tavalise, vaid värvis quašš värvidega ära. Milline kutt seda teeks? Ma olin väga üllatunud.
Me ei teinudki midagi muud peale rääkimise, istusime ühes kohvikus ja lobisesime reaalselt mingi neli tundi. Aeg lihtsalt lendas mööda!
Vanemad olid alguses muidugi mega mures, et kuidas ma nii nii suures linnas kellegagi kokku saama lähen. Ema sai lausa kurjaks mu peale, aga õed aitasid vanemad ära rääkida, et ma jään raudselt ellu.
Aga Istanbul on ikka üsna ohtlik ka, ükspäev läksin vanematega õele kooli vastu ja siis üks auto lihtsalt sõitis mulle otsa. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, aga ma ei saa aru, kus selle onu silmad olid. Situatsioon oli siis selline, et ta sõitis minust juba mööda ja kui ma sõiduteele astusin hakkas ta tagurdama. No hallo, ta võiks ju vaadata enne kui tagurdama hakkab!
19. detsembril saabusin Antalyasse tagasi, tulin siis isaga kahekesi. Siin midagi ei toimunudki, jõule nad ju ei tähista. 24. detsembri hommikul läksin kurvalt kooli ja kurvalt koju. Tegelikult kui nüüd austalt kirjutada, siis siin pole nagu kooliaeg ikka alanud. IGA PÄEV jääb vähemalt 1 tund koolis ära. Kui Istanbulist tulles esmaspäeval kooli läksin siis ei toimunud mitte ühtegi tundi, teisipäeval toimus kaks tundi kaheksast ja kolmapäeval toimus lausa 4 tundi seitsmest. No mida koolisüsteemi?
Ma pole ka vist sellest kirjutanud, et mis ma nädalavahetustel täpselt teen. Ma käin seal noortekeskuses inglise keele tunde andmas, vähemalt laupäeviti. Mul on õpilased 3. klasssist ja 5.-6. klassist. No kolmanda klassiga on ikka vähe lihtsam, aga hakkama ma saan :) See on nii armas kui väikesed vahel tulevad ja mu pooleks kallistavad. Komplimente lendab ka sadade viisi :) Mul on tegelikult ette antud mingi õpik, mille järgi nad peaksid lugema ja kirjutama, aga no tõsimeeli, keegi neist pole huvitatud.. Nüüd olen ma rohkem praktiliseks ära läinud, see läheb neile rohkem peale. Aga kurjaks ajab mind natuke see, et mul pole tahvlit. Mu enda türgi keel ei ole veel nii heal tasemel, et kõike seletada ja joonistamisega oleks seda ikka kõvasti lihtsam teha..
Pühapäeviti käin ma ka seal noortekeskuses, aga siis on seal ülikooli õpilased, Neid pole nii suur hulk, et peaks mitu gruppi tegema ja seega olen ma selle õige õpetajaga ühes klassis ja lihtsalt võtan ise tunnist osa. Lihtsalt faktina kirjutan juurde, et iga laupäev ja pühapäev ärkan 7.30 üles, et sinna minna :)
Ükskord enne noortekeskusesse minekut nägin oma klassivenda bussipeatuses, ta muidugi uuris, kuhu ma lähen. Järgmine kord kooli minnes teadsid ka juba teised, kus ma nädalavahetustel käin. Inglise keele tunni ajal räägiti seda ka inglise keele õpetajale. Tema küsimus oli kohe, et kas sa palka ka saad. Kui ma see peale ütlesin, et ei saa, käin seal lihtsalt seetõttu, et kodus on väga igav, siis ei suutnud ta ära imestada. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis vabatahtlik töö pole siin vist väga pop, tavaliselt mingit tasu sellest ikka saadakse. Aga mina leian, et ma saan ka. Mul pole nii igav ja tühi aeg saab täidetud. Lisaks need pisikesed, kes mind iga laupäev kallistavad, aitavad ravida seda üksinduse tunnet, mis mu sees terve selle vahetusaasta on olnud.
Ma loodan, et kõik olulisem sai vahepealsest kirja :)
Ma nüüd siis jõuan selle põhiuudiseni, mis mind üle kere värisema paneb.
Teisipäeval, 30. detsembril läksin isa ja vanema host õega, kes Istanbulist aastavahetuseks külla tuli ( mul on neid Istanbulis kaks, lapseootel on ikka seal), teise Antalya otsa, et mu elamisluba taotlema minna. Olime juba mitu päeva enne isaga igast dokumente koolist ja mujalt kogunud.
Kohapeal ametnikga rääkides tuli vastuseks:" Te olete küll lootusetult hiljaks jäänud!"
Eee, mida? Mismõttes? Mis asja?
Helistasime muidugi kohe YFU Türgile, nad ei osanud mingit vastust anda ja hakkasid asja uurima. Mõne aja pärast helistasid tagasi ja andsid mingi onu numbri, kelle kaudu peaks asja ajama, seal samas politseijaoskonnas. Aga ka selle onu vastus oli sama, et reeglid on reeglid ja mu viisa või mingi asi on aegnunud ja enam ei olegi mingit muud varianti kui tuleb Eestisse tagasi minna ja alles kolme kuu pärast on luba koos uue viisaga tagasi tulla.
Eee,mida? Mismõttes? Mis asja?
Siis ei jõudnud mulle asi veel nii korralikult kohale. Isa helistas veel YFUsse ja sealt nad helistasid igasugustesse saatkondadesse ja kohtadesse... Mul ei jäänud jälle muud üle kui oodata. Aga kuna see asi on valitsuse tasandil ja värki siis ma ei arvanud, et sellega väga ruttu tegeletakse ka. Kodus uurisin veel ise YFU Türgi käest ja nad ei osanud mulle mingeid vastuseid anda. Nii palju infot sain, et kolmel õpilasel veel peale minu on sama jama, aga teistel probleemi pole.
See kõik on ikka selle taga kinni, et Türgis toimusid suured seadusemuudatused ja paljudes valitsusasutustes vahetati töötajad välja. See ongi põhjustanud kõik selle segaduse ja teadmatuse.
Aga oodates möödus ka aastavahetus. Istusin perega kodus ja nemad tähistavad seda nagu jõule. Laud oli head paremat täis ja sain ka mõne kingi :) Ema käest teetassi, koos erinevate vidinatega selle tassi juurde ja õe käest telefoni korpuse ning käeketi :) kell 12 käisime ka ühe suure kaubamaja juures, kus ka hädist ilutulestikku lasti. Eesti omaga ei anna võrreldagi :) Koju jõudes oligi üsna kohe uneaeg. Väga rahulik kõik :)
Täna tundsin, et kuidagi igav on, sest kooli pole, oi mis ime! Eile muuseas mul oli kool. Tõsimeeli, siin minnakse 31.detsembril kooli :) Aga viimasel ajal on mul olnud plaanis joogasse minna. YFU tuletas meelde ka, et mul on see keelekursuse raha, mida võin kasutada huviringides. Ma mõtlesin, et jooga on väga hea mõte, äkki toob mu sisemusse veidi harmooniat. Siis ma mõtlesingi, et midagi pole teha, uurin isa käest selle jooga kohta. Varasemalt on koht juba välja valitud, vaja ainult kohale minna ja pihta hakata. Küsisin talt siis, et millal ma joogasse võiksin minna.
Tema vastus selle peale oli, et ootame mõne päeva või nädalakese. Võib-olla sa pead Eestisse minema, siis pole mõtet raha selle alla panna. Siis mind tabas täielik šokk. See oli varem nagu juba läbi käinud, et nii võib minna, aga ma ei mõelnud seda üldse tõsiselt või et see päriselt võib juhtuda. See lause pani mu suu täiesti kinni...ja siis ma hakkasin mõtlema.
Muidugi see pole kindel, äkki YFU saab asjad räägitud ja ma saan elamisloa.. Aga teisest küljest äkki ei saa ka... See kontrast nende kahe vahel on lihtsalt meeletu... Tavaliselt ikka teatakse, mida umbes järgmine nädal tehakse. Aga mul on nagu et, kas elan Türgis ja teen igal hommikul joogat või lähen tagasi Eestisse... See ei mahu lihtsalt minu pähe ära. Kuidas selline asi võimalik on?
Mul alles oli nii nii suur soov koju tagasi minna ja nüüd ma juba hakkasin leppima, et okei, jään siia. Aga nüüd see ootamine kasvatab seda lootuse tunnet, et äkki ma saan koju. Kuid kui siiski see elamisluba saadakse siis see valu, mis sealt tulla võib on meeletu... Mulle meeldib siin ja mulle meeldib Eestis, aga üks kõik mis sealt lõpuks tuleb, saan ma väga haiget. Kõik emotsioonid, mis vähegi ühe inimese sees saavad olla valdavad mind praegu.
Elu on ikka nii keeruline ja mul pole ühtegi vihjet, et kummale poole see kaalukauss rohkem on. Mida ma rohkem lootma peaksin, et pärast mitte nii palju pettuda?
Üritan mõne pildikese ka panna :)
Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!
No comments:
Post a Comment