Aga eile, esmaspäeva õhtul helistas mulle Istanbulist host õde. Alguses rääkisime niisama, aga siis ta ütles, et ema tegelt palus, et ta mulle helistaks. Ema tahtis, et õde mulle ära seletaks, et miks ma eitava vastuse sain. See oli tegelikult natuke naljaks minu jaoks, sest see pole ju nii suur asi, et ma üks õhtu jooksma minna ei võinud. Aga Türgis on "külalised" esikohal ja eks nad selle pärast muretsesid.
Ma mõtlesin, et sealt tuleb see jutt, et Türgis on palju mehi, kes võib olla käituda ei oska jne. Aga tegelik põhjus oli hoopis teine. Nimelt teevad mendid siin hilisõhtuti tihti kontrolle, et küsivad isikut tõendavat dokumenti ja värki. Host õde rääkis, et kui tema oli 15 siis ta käis ka ühel õhtul väljas, aga tal jäi dokument koju. Mendid siis küsisid talt dokumenti, ta ütles, et see on kodus. Selle peale hakkasid mendid rääkima, et me teame küll, et sa oled välismaalane ja prostituut. Õde ehmatas selle peale korralikult ja üritas neile selgeks teha, et ta ei ole prostituut. Mendid ikka ei uskunud, aga õde sai isale helistada, kes talle siis selle peale dokumendi viis ja probleem lahenes.
Kui aga minu puhul dokumenti küsitakse, siis selle esitamisest võib vähe kasu olla. Ikka ja jälle jõuame tagasi selle elamisloa juurde. Mul võib sellest väga väga suur jama tulla, sest mul ju enam viisa ka ei kehti ehk ma olengi täielik sissetungija. Ma ei taha kõike mõelda, kuhu mind viia võidakse ja mida teha. Aga nüüd mulle jõudis siis kohale, et ma ei pea mitte neid mehi siin kartma vaid hoopis politseinike! Vot kui tore...
Veel mainin juurde, et praeguseks pole elamisloa kohta ikka infot saabunud, aga mul on sellest kõigest lihtsalt nii kopp ees... Kogu aeg on mingi jama, normaalselt elada ei saa. Koolis ju ikka need eksamid ja asjad. Kuigi ma türgi keelt soravalt ei räägi saaksin ma siiski mitmest eksamist osa võtta ja kaasa teha, aga ei! Ma istun ikka niisama üksinda aias ja teen mitte midagi.
Ma oleksin klassinimekirjas, see tähendab ikka väga palju... Selle nimekirja järgi määratakse õpilased, kes tahvlit puhastavad, kes turvamehel abis on ja kes direktori sekretäri mängib ja talle teed viib.. No nii palju asju, millest ma osa võtta ei saa. Ma olen nagu mingi vaim seal koolis, kedagi ei huvita, kas ma seal olen või ei... Masendav!
Ma ei saa joogasse minna, ootan ikka seda elamisluba... Kogu aeg ma ootan midagi, no kurat küll! Neli kuud juba olen oodanud, äkki aitab??? Pea pool vahetusaastast on juba läbi ja ikka pole asjad korras, no väga tore! Aitäh!
Nüüdseks on minu enda motivatsioon midagi ette võtta või asju mingis suunas liikuma panna täielikult kadunud. Ma ei jaksa enam lihtsalt!
No comments:
Post a Comment