Elu on ikka imelik....

Kui ma nüüd üle kahe nädala siin seda postitust kirjutan, siis ma ei oska kohe midagi mõelda. Elu on ikka nii imelik. Istun siin enda toas, kohvrid kõik pakitud. Ma nüüd tulen Eestisse! Vähemalt see mõte on mul peas olnud juba kaks viimast nädalat. Rääkisin juba host perega, jätsin klassiga hüvasti, noortekeskuski teab, et ma nüüd Eesti poole lippan...YFUga ka muidugi juba kõik räägitud ja plaanitud - Ma nüüd tulen.

Oi, kuidas mind üritati ümber veenda. Eesti pere ikka räägib, et ära tule ja ära tule. Mina ei kuula ja raiun vastu ,et tulen küll. Host perel ka silmad vees, et kas sa ikka lähed. JAH MA LÄHEN! Siis algas sama asi YFUga pihta. Ma olin endas ikka nii kindel, kohe tundsin, et teen õige otsuse ja hoidsin sellest otsusest nii kõvasti kinni!

Internetis rääkisin mitmete praeguste ja endiste vahetusõpilastega. Ikka üritati igat pidi mõistust pähe panna. Ei! Ma tean ise kõige paremini!!!! Ma kohe tunnen südamega, et ma lähen Eestisse!

Eile õhtul rääkisin veel skype kaudu ühe eelmise vahetusõpilasega. Suhtumine oli mul ikka, et las ta räägib, ma ju lähen Eestisse. Kohver pakitud ega ma enam ei saa ju ümber siis mõelda. Ta saatis mulle veel piltegi ja andis ühe tuttava kontaktid, kes minust väga kaugel ei ela, et ma ikka kaaluksin kõike seda asja. Aga vot ma ise ikka tean kõige paremini, mis on mulle hea ja mida ma tahan!! 

Täna (13.12) lõuna ajal helises mu türgi telefon. Mingi täiesti võõras number. Aga viisakusest ikka võtsin vastu. Alguses tundus, et teisel pool toru käib mingi läbu. Minuga räägiti inglise keeles ja eesti keeles, siis veel türgi keeles. Ma ei saanud mitte midagi aru, et kes mulle helistab. Aga lõpuks kui natuke vaiksemaks jäi siis sain teada, et see on see mees, kelle kontaktid sain ma eelmise vahetusõpilase käest eelmisel õhtul. 

Sain tema kohta väga palju informatsiooni. Ta räägibki ise ka eesti keelt, nii lahe! Ma arvan, et ma ei ole terve vahetusaasta jooksul ka nii palju naernud kui temaga rääkimise jooksul. Kõne kestis kuskil kolmveerand tundi, tal tuleb hea telefoniarve..Tal on üsna raske ja keruline elu selja taga, aga nüüd on ta väga kenasti järje peal ja mis põhiline, ta on NII POSITIIVNE INIMENE! Ma täiesti kadestan teda... Ta tegi mulle selgeks, et ma elan paradiisis. Muidugi on praegu see elu mul siin kehva. Pole sõpru, istun kodus ja jube igav. Ega ma nüüd peale seda kõnet ei arvagi, et elu kohe lilleks muutub, aga ta andis mulle nii kohutavalt palju motivatsiooni ja pani mind seda kõike hoopis teistmoodi nägema. Nüüd ongi minu kord panna asjad endale positiivsemas suunas liikuma! Ma nüüd teengi seda!

Ma olen sellele inimesele väga väga väga tänulik. Ma ei tea, mis ta minuga tegi, et ta suutis mind ära rääkida. Kõik ju ütlesid mulle ,et jää ikka siia, aga mina jäin oma arvamuse juurde, et tean ise kõige paremini. Ta suutis 45 minutiga kõik mu uhkuse alla suruda ja selgeks teha, et kunagi ei ole liiga hilja, et ümber mõelda. Muidugi on nüüd piinlik ka, kuidas ma nüüd lähen tagasi kooli ja ütlen: "Aa, ups, ma tegelt ei lähe ka ära" Aga praegu tundub see mulle üldse mitte oluline. Palju rohkem oleks ju kahju kui ma poleks enda ego alla surunud ja ikkagi Eestisse tulnud. 

Nüüd õhtupoole rääksin ka enda host perega, et ma ikka tahan jääda. Nad sain ikka paraja šoki, sest pidime juba esmaspäeval kõigi minu kohvritega ju Istanbuli minema ja lennuki peale. Aga muidu on neil väga väga hea meel. Rääkisin neile ka selle pika loo ära, et üks onu helistas mulle Alanyast ja ma nüüd ei tahagi minna. Nad naersid selle peale, et nemad kogu aeg ütlesid: Nele, ära mine. Mina aga ei kuulanud. Ja nüüd helitab Alanyas mingi suvaline inimene ja räägib mulle augu pähe. No tegelikult on see ikka naljakas ka! :)

Hetkel ma nüüd istungi siin enda toas ja mõtlen, et eks ma hakkan siis lahti pakkima! :)

Elu on ikka nii imelik! Selliseid üllatusi ja vingerpusse täis :)

Tänan taaskord kõiki oma toetajaid! Aitäh Väike Ingel, OÜ Tabasalu Meistrid, perekond Pärnpuu, Heli Pilt, Kalev Kallemets, Harles Kullik, Karmen Kruus, Margo Raja ja kõik teised!